Postitatud: 05. 07. 2004. 22:14
Aastal 2003 sügisel sai otsus tehtud. Tuleb ka ise proovida seda kiidetud Tahko 120 rada. Loomulikult oli kohe selge, et tuleb minna täispangale e. 120 km e. 2 x 60 km meeletuid tõuse ja laskumisi täis rajale. Varasemast kogemustest oli ainult 2002 aasta Finlandia rattasõit, mille mälestused jäid sadades kordades kergekaalulisemaks ka kõige leebematest kirjeldustest Tahko sõidust. Aga otsus oli tehtud. Siis et jõusaal, suusk, ratas ja trenn ja trenn kuni mai lõpuni, kus esmakordeselt tekkisid tõsised kahtlused otsuse õigsuses - mingi tobe köha nädal, kaks, kolm, neli ning nädal antibiotsi selle järel - natuke juba parem. Kuid kas on õige sellises seisus minna niivõrd tõsisele üritusele? Kuid proovima ju peab. Terve aasta ju vaeva nähtud. Siis piletid, pass ja rattas ning laevale.
Aega oli u. 400 km harjuda Soome kaljude ja mägedega. Tundus siiski uskumatuna, et mõni mägi kuskil põhjapool on kõrge ja ületamatu. Kuid silt Kinahmi 4 km vasakule, võttis sõnatuks. Oli selge, et midagi kerget ei tule. Eriti karmiks läks u. 40 min hiljem Tahkomäe Hotelli parklas esmakordselt slaalominõlvade ilu ja võimsust tajudes. Kas ikkagi oleme kõik õigesti teinud ("Pangodi tõusud ja Vooremäe nõlvad").
Pakkisime siiski uljalt rattad lahti ja kohe reede hommikul mägedesse. Proovisime raja algust ja lõppu, mis tundusid tavatult normaalsed - ei midagi sellst, millest hirmu- ja õudusjutud võivad pärineda, lihtaslt tore rada metsas ja mäenõlval. Kuid ......
8:55 03.07.04 tohutu ja rahulik rahvamass. Ronisin vaikselt esimesse punti, lootes, et sobin sealse rahvaga ühte. Ja minek 9:00 ja ei mingit hirmsat panemist, igaüks omas tempos. Võtsin peapundi sappa ja jäin oma varasemale plaanile kindlaks - pulss alla 170. Esimesed tõusud - Porterimehed juba ammu läinud - liuglesin tavatult aeglases ja rahulikus tempos. On ju Eesti maratonidel tavatu, et alguskilomeetritel on võimalik kaasõitjaga rahulikult filosofeerida rattasõidust, rajast ja üldse elust. Aga plaan nägi ette hoida ennast tagasi - kuskil pidi hakkama mägi mida olime kaugelt näinud. Mõned tõusud, laskumised natuke muda, kruusa, Nilisä küla, põnev männisalu ja ..... Kinahmi 1. tõusu I osa. Esmakordselt sel aastal kett vasakule. Muda, heinamaa ja tõusul erilist häbematust üles näidanud parmud ja sääsed. Kruusakas ja paremale metsa. Nägin eespool esimesi jalutajaid - no ega mina siit küll jalgse veel ei lähe - kaks esimest vallikest ja Kinahmi 1. tõusu II osa ... rattas mõnusalt paremale käele ja pikk oli see kõnd, väga pikk. Ning seejärel kolmas kaval toidupunkt, mis nõudis esmalt pudelite täitmist, suhtlemist eestlasest abitööjõuga, ja minema - loomlikult kohe vales suunas, et ikkagi alla ju ... ei üles tagasi ja mööda kive uuesti alla. Kuulsin hiljem oma sõbra kommentaaridest ühe soomlase kohta, kes ütles ennas täiesti reaalsest maailmast välja lülitavat enne neid laskumisi. Igatahes lihtsalt panid nagu postist mööda. Kuid pikal kruusakal 55 km/h nagu Eestis tavakiiruseks saanud, ei püsinud tõesti keegi kannul, kuid see ei saanud olla ju kõik. Oli ju kokku 5 tõusu e. kolm veel ees. Ning lõputu tõus enne Finito de Kinahmit. Poolel tõusul oli keegi lahke inime kena ämbri mägijõkke poetanud - parim vesi mida eales saanud. Ning kõigest kaks tõusu veel - suurt ma mõtlen. Väiksed - Harimäe, Vooreka moodi tõusud ei lähe ju
arvesse. Oli tõsiselt huvitav kuidas üks kruusakas võib tunduda ületamatuna rattaseljas. Ehmatas eesõitjate otsus juba tõusu alguses sadulast astuda. Kuid rattaga on ju kiirem. Ja viimane kehakinnitus maalilises kaevanduses - püstloodis kalju veeest välja kasvamas - võrratu vaatepilt. Jälle üles ja alla ja spidoka järgi peaaegu kodus, kuid El Grande. Jälle kett vasakule ja ülesse. Päris, ma ei tea mitmendat kurvi, "Hetkinen", no selge õnneks läbi, veel päris mitu kurvi ja "Jatkuu" No mida kuradit lubati ju lõppu. Viimasel metsavahel oli tore näha u. keskmises mõõdus roosades dressides positiivset vanaprouat - ihan loppu jo. Temal küll aga minul... Finishikoridoris paremale. Lahked kaasmaalased õlikannuga. Paar võileiba ja seesama kõik uuesti.
Finish oli karm, kuid vanast harjumusest ei saa ennast sundimata jätta kui kedagi eespool näed.
Kokkuvõttes - kardsin hullemat, hoidsin kõvasti tagasi ja kindalat parim elamus MTB sõitudest või tegelikult üldse enda rattasõidu ajaloost.
Tänan Porteri mehi õli ja kaasatundmise (-elamise) eest.
Kõiki teisi eestlasi, kes aitasid sõidust saada täit elamust.
Eriti oma Kallat, kelle nägemine lausa sundis teisele ringile.
Aega oli u. 400 km harjuda Soome kaljude ja mägedega. Tundus siiski uskumatuna, et mõni mägi kuskil põhjapool on kõrge ja ületamatu. Kuid silt Kinahmi 4 km vasakule, võttis sõnatuks. Oli selge, et midagi kerget ei tule. Eriti karmiks läks u. 40 min hiljem Tahkomäe Hotelli parklas esmakordselt slaalominõlvade ilu ja võimsust tajudes. Kas ikkagi oleme kõik õigesti teinud ("Pangodi tõusud ja Vooremäe nõlvad").
Pakkisime siiski uljalt rattad lahti ja kohe reede hommikul mägedesse. Proovisime raja algust ja lõppu, mis tundusid tavatult normaalsed - ei midagi sellst, millest hirmu- ja õudusjutud võivad pärineda, lihtaslt tore rada metsas ja mäenõlval. Kuid ......
8:55 03.07.04 tohutu ja rahulik rahvamass. Ronisin vaikselt esimesse punti, lootes, et sobin sealse rahvaga ühte. Ja minek 9:00 ja ei mingit hirmsat panemist, igaüks omas tempos. Võtsin peapundi sappa ja jäin oma varasemale plaanile kindlaks - pulss alla 170. Esimesed tõusud - Porterimehed juba ammu läinud - liuglesin tavatult aeglases ja rahulikus tempos. On ju Eesti maratonidel tavatu, et alguskilomeetritel on võimalik kaasõitjaga rahulikult filosofeerida rattasõidust, rajast ja üldse elust. Aga plaan nägi ette hoida ennast tagasi - kuskil pidi hakkama mägi mida olime kaugelt näinud. Mõned tõusud, laskumised natuke muda, kruusa, Nilisä küla, põnev männisalu ja ..... Kinahmi 1. tõusu I osa. Esmakordselt sel aastal kett vasakule. Muda, heinamaa ja tõusul erilist häbematust üles näidanud parmud ja sääsed. Kruusakas ja paremale metsa. Nägin eespool esimesi jalutajaid - no ega mina siit küll jalgse veel ei lähe - kaks esimest vallikest ja Kinahmi 1. tõusu II osa ... rattas mõnusalt paremale käele ja pikk oli see kõnd, väga pikk. Ning seejärel kolmas kaval toidupunkt, mis nõudis esmalt pudelite täitmist, suhtlemist eestlasest abitööjõuga, ja minema - loomlikult kohe vales suunas, et ikkagi alla ju ... ei üles tagasi ja mööda kive uuesti alla. Kuulsin hiljem oma sõbra kommentaaridest ühe soomlase kohta, kes ütles ennas täiesti reaalsest maailmast välja lülitavat enne neid laskumisi. Igatahes lihtsalt panid nagu postist mööda. Kuid pikal kruusakal 55 km/h nagu Eestis tavakiiruseks saanud, ei püsinud tõesti keegi kannul, kuid see ei saanud olla ju kõik. Oli ju kokku 5 tõusu e. kolm veel ees. Ning lõputu tõus enne Finito de Kinahmit. Poolel tõusul oli keegi lahke inime kena ämbri mägijõkke poetanud - parim vesi mida eales saanud. Ning kõigest kaks tõusu veel - suurt ma mõtlen. Väiksed - Harimäe, Vooreka moodi tõusud ei lähe ju
arvesse. Oli tõsiselt huvitav kuidas üks kruusakas võib tunduda ületamatuna rattaseljas. Ehmatas eesõitjate otsus juba tõusu alguses sadulast astuda. Kuid rattaga on ju kiirem. Ja viimane kehakinnitus maalilises kaevanduses - püstloodis kalju veeest välja kasvamas - võrratu vaatepilt. Jälle üles ja alla ja spidoka järgi peaaegu kodus, kuid El Grande. Jälle kett vasakule ja ülesse. Päris, ma ei tea mitmendat kurvi, "Hetkinen", no selge õnneks läbi, veel päris mitu kurvi ja "Jatkuu" No mida kuradit lubati ju lõppu. Viimasel metsavahel oli tore näha u. keskmises mõõdus roosades dressides positiivset vanaprouat - ihan loppu jo. Temal küll aga minul... Finishikoridoris paremale. Lahked kaasmaalased õlikannuga. Paar võileiba ja seesama kõik uuesti.
Finish oli karm, kuid vanast harjumusest ei saa ennast sundimata jätta kui kedagi eespool näed.
Kokkuvõttes - kardsin hullemat, hoidsin kõvasti tagasi ja kindalat parim elamus MTB sõitudest või tegelikult üldse enda rattasõidu ajaloost.
Tänan Porteri mehi õli ja kaasatundmise (-elamise) eest.
Kõiki teisi eestlasi, kes aitasid sõidust saada täit elamust.
Eriti oma Kallat, kelle nägemine lausa sundis teisele ringile.
. A vahet pole, kole madalald need keskmised ikkagi 
.
nami-nami 
tunne muutus peale seda natuke talutavamaks. 
