Njaa. Üks saag, mille plaanisin käima tõmmata, juba siin vaikselt uriseb - prügi mahaloopimine. Küsiks pigem nii, et kui linnas ringi liigume, kas siis kah kommipaberi ja limpsipudeli niisama maha viskame põhjendusega, et pole aega ja prügikasti pole?! Vaevalt... Seejuures ei koti mind absoluutselt, kas selleks prügi mahaviskajaks on võidu peale sõitjad või niisama kesktaseme harrastajad. Asi on kinni suhtumises teistesse ja meid ümbritsevasse loodusesse. Minu poolt häbi teile!
Teine asi. Kas Haanja 100 on rattavõistlus, kuhu tullakse ületama ennast igas mõttes - vaim, üldfüüsis, sõiduoskused, või niisama läbima, et saaks linnukese kirja? Lausa kurb oli vaadata, kui sõitjad iga väiksemagi "takistuse" ees kohkusid, profülaktika mõttes ratas juba tükk maad enne käe kõrvale võeti ja siis üle takistuse lükatakse, segades seejuures neid, kes tõesti proovida tahavad. Miks need üksikud sillad ja purded, mudamülkad ja juurikahunnikud teid nii kohutavad? See on ju tõsise rattakrossi lahutamatu osa ja need, mis Haanja 100-l sees, kohe kutsuvad ju end ületama. Kas äkitse ka argipäeva takistustest jookseme suure kaarega mööda ja jätame nad lahendamatta? Kahju, et inimesed nii kergelt loobuvad. Ise võtsin kõikvõimalikud "tehnilised" lõigud rattaseljas ja vaid mõnel üksikul ikaldusin ja seda vaid eesjalutajate tõttu! Me ei saa enne nendest raskustest üle, kui me neid ei harjuta. Oleme ratturid algusest lõpuni!
Enda sõidust. Sai seda raviseanssi viimati läbitud aastaid tagasi. Sellest ajast oli meeles suhteliselt vähe - ilus ilm ja mõrvarid erinevas variatsioonis, Munamägi üht ja teistpidi. See aasta läksin rajale selle arvestusega, et Holden juba haigutab ja teised korraldajad juba platsi kokku korjavad, kui mina lõpetan. Ei ole ammu ratast sõitnud ja veel enam nii pikalt. Peal olid viisakad esi ja tagatuli, millised häda korral enamvähem valgustavad. Õnneks alahindasin enda võimeid ja patareid jäid seekord kulutamatta. Pärast minu lõpetamist siras päike kõrgel veel paar tundi.
Lubasin endale, et stardin kõige viimasest reast ja päris viimasena. Korraks see nii oligi, siis otsustas keegi aga minust ikka veel tahapoole jääda. Alguse võtsin suhteliselt rahulikult. Et alguse asfaltitõusudel mitte päris ümber kukkuda, pidin teistest kiiremini sõitma, "võitsin" sellega päris mitukümmend pead, mis ei teikitanud minus mingeid emotsioone. Ainus asi, mis alguses häiris, oli meie lõunanaabrite ületerve-mägieesti-kõlav kisa. Vaikselt tiksudes ja singlitel oma positsiooni parandades, jõudis kuskil kätte esimene toidupunkt, kus sai keha kinnitatud ja muidu muhedalt aega veedetud.
Järgmine ere mälestus on Munamäelt, mis osutus parajaks katsumuseks. Valikuid oli kaks: kas võtta ratas käekõrvale ja seda siis 10min jalutada või panna pea lenksu alla ja tõus ratta seljas täie p*s*ga ära võtta. Võtsin riski ja tõmbasin pulsi lakke ja ülal ma olingi, oma ülekadevaliku tõttu pidin hetkekonkurentidest kiiremini sõitma ja sellega õnnestus ka 2-3 pead maha võtta. Ülesse jõudsin enda "grupi" "esimesena" ja laskumine oli täiesti puhas...seal sai siis "tirri lastud" ja "puhatud". See, mis järgmiseks ees ootas oli kurat ja põrgu. Mingi erikrdinõme põllapealne kalju otse püstloodis üles, mis minu mäletamist mööda sai esimesel korral ökonoomitamise mõttes võetud pool maad ratas käekõrval. Õnneks ei erinenud teiste sõidutempo minu jalgsiliikumise omast ja kohti seal ei pidanud ära andma. Kuskil, ma ei tea kus kohas, olid kuusesinglid, mida nautisin sajaga. Neid oleks võinud olla kordades rohkem ja pikemalt ja veel tehnilisemad. Kahju oli, et need na kiirelt otsa said. Kuskil maal andsin abi kaaskannatajale, kel oli mingi kalts pidurite vahele kinni kiilunud, mingil hetkel üritasin pead ragistada, kuidas käepäraste vahenditega vabajooksuga ratas fix'iks teha. Välja ei nuputanud ja võitleja pidi ratas käekõrval edasi jalutama. Oli teisel tirri konnad ära murdunud ja tirr käis tühja.
Kuskil mingil hetkel taipasin, et mulle on tekkinud ka mingisugune "konkurents". Mingi seltskonnaga sai Vestmanni ja Piibelehte mängitud. Seda muidugi sel hetkel alateadlikult, takkajärgi mõeldes ja "analüüsides" muidugi ilmselgelt. 20km enne lõppu, ehk umbes viimases TP-s oli üks peakonkurente end liigtäis parkinud. Temast enam paugutajat ei olnud. Teine mees oli veel pildis ja lubas mulle, et kui mulle kaotab, müüb oma ratta maha või annab kellelegi, kes temast tugevam on
. Pidi siiski viimased 10km mulle 4 minutiga alla vanduma. Lõpp oli muidugi piin omaette, kui pikad ja kiired kruusalõigud minu jaoks osalt väga aeglaseks kujunesid. Eks siis tuli tõusudel ja metsavahel endast rohkem anda. Sellest piisas, et vastased alistada. Lõpus viimastel meetritel sai selja taha jäetud veel paar numbrit.
Ise rahul, eesmärk, rada läbida, sai täidetud ja ootamatuks osutus see, et lõpp minu jaoks "võidu" kihutamiseks kujunes. Ei osanud arvata, et mul veel selleks jaksu on, ju olin sõidu vältel liigselt end hoidnud.
Ülekanne 38-21 (aka 44-25) õigustas end igati, seal, kus jalutasid teised jalutasin mina. Oli lõike (tõuse), kus pidin enese hoidmise mõttes ratast käekõrval lükkama. Publikumagnetid üritasin siiski sõita (edevuse asi, teate küll). Ratas, millega muidu sõitsin, oli/on paras peller, millel sõiduasend absoluutselt ebanormaalne ja ainuüksi raami kaal sama palju kui viisakal rattal raam+kahvel+jooksud. Mõrvari isa oli tõsine kangutamine, samuti Jaanimägi. A noh, raskused ongi selleks, et neid ületada! Järgmisel aastal kindlasti jälle.
PS! Vällamäe otsas olnud DH-tibid olid lahedad! Nad sättisid parajasti ratast üles lükates õhtust joogiplaani paika, kui mina vandudes ja unistades tõusu lõppu ootasin. Ülal ajasime törts juttu ja siis olin sunnitud minema. Keegi teab, kellega täpsemalt tegu oli/on?
).
Aga samas oli ilus ka - päike just tõuseb, kõik hakkas aurama, tõusvast päikesest soojad värvitoonid 
). Lätlane kiitis iga natukese aja tagant, et küll teil on ilus loodus, vahva maastik ning toredad ürituste korraldajad - isegi lma olid just paraja tellinud.
Rsk, geelipakke on maas palju! Me korjame nad kõik ära, aga kuna rada on nii pikk, siis paljud kohalikud näevad vähemasti paar päeva neid pakikesi seal vedelemas ja see on ai-ai paha! Loodan, väga, et selle jama korraldasid lõunanaabrid, sest teatavasti hakkavad Eesti ratturid juba veidi prügiteadlikumaks muutuma. Panen ka Läti foorumisse kurja kirja.
