Paneks lõpuks oma kommentaarid ka:
Pühapäeval ärgates tundsin, et nina on kinni ja kurk kipitab ning kuidagi nõrk on olla. Otsustasin siiski, et lähen ja sõidan ikkagi selle Mulgi raja ära- pole ju varem seda sõitnud ja huvi oli suur. Nagu kombeks enne starti eriti soojendust ei jõudnud teha, ka painutusi mitte, kuigi olin arvestanud, et jõuab
Esimene pettumus tuli siis, kui sain stardinumbri kätte- juhendis oli nagu ju kirjas, et arvestatakse TEC parimat tulemust (318), kuid numbriks sain 448!?
Stardikoridori jõudes oli hämming mul suur, kui sain aru et oma koridori ma küll ei mahu. Kuid siiski leidsin lahenduse- nägin ühes ääres sellist vaba auku ja tõstin üle aia oma ratta sisse ja hüppasin ise järgi.
Siis kõlas stardipauk ja andsin tuld. Linna tänavatel sain päris paljutest mööda, kuid suusaradadel enam riskida ei tahtnud.
Siis äkki kihutas hr. Kikkas
must mööda ning võtsin talle sappa. Kuid Andruse tempo tundus mulle alguse kohta liiga kiire ja ma loobusin ta sabas sõitmast. Arvasin, et küll lõpus võtan kinni.
Üldiselt läksid kilomeetrid kiiresti, sest rada oli igati huvitav ja väga minu meelt mööda. Eriti meeldis mulle Suusamäed. Õnneks sattus mul ees sõitma rahvas, kes laskumistel eriti ei pidurdanud ja seega oli ka tõusudest kerge üles lasta. Üldiselt oli mul taktika, kas sõidan tõusul rahva ette, et siis laskumistel täiega panna või hoidsin piisava pikivahe, et laskumistel saan kiirema hoo ja panen tõusudel mööda.
Lemmik kohaks kujunes mul see väike lõik krossirajast- seda oleks võinud pikemaltki olla.
Kuigi aegajalt tuli selline nõrkuse tunne peale ja kurk ning nina ei tahtnud piisavas koguses õhku läbi lasta, tundus olevat jõudu mul küllalt ja sõitsin täiega edasi möödudes päris mitmest grupist.
TP ma peatusi ei teinud, sest jooki oli piisavalt ja näksimist ka.
Kuskil 40 km tõmbasin omale geeli sisse ja kõht tundus nagu normaalsena ning tühjuse tunnet ei olnud.
Viimasel 10 km, kui tulid kruusatee lõigud, tundsin äkki, et organism on "kokku kukkumas". Jõin siis kiiresti veel spordijooki ja lasin ennast grupi taha. Mõtlesin, et tuules pean vastu.
Aga ei pidanud- 5km enne lõppu tuli selline "haamer", mida mul enne ei ole olnud. Jäin peaaegu seisma ja 30-sed grupid muud kui panid must rongidena mööda- väga valus vaatepilt.
Otsustasin siiski lõpuni ära sõita, kuigi vahepeal kuulsin, et olen kuskil 600.
Finisheerides oli mul kõigest nii siiber ja mul oli nii halb olla (oli vahepeal lausa valmis ropsima:( ). Kurk oli nii kinni paistetanud, et hingamisega oli raskusi.
Võistluse eel seadsin omale eesmärgiks 2:30 ga ära sõita. Arvestades minu tervist, tundub uskumatuna, et jõudsingi selle sisse ja 2 minti veel pealegi.
Kohaks 496.
Kahju oli lõpuprotokolist vaadata, kui palju tuttavaid konkurente must eest pool olid.
Kuid üldiselt jäin Mulgi etapiga väga rahule: rada super, ajaga jäin ka tegelikult täitsa rahule ja lõppkokkuvõttes ega kohalgi midagi viga ei ole.
Aga haigeks sõitsin ennast ikka täiega- olen siiamaani nohune, kõhane ja kurk haige. Ma ei tea, mis saab TRR'st