velo.clubbers.ee

Erik kaotas träkkeri metsa kilt enne lõppu?

Ei, ma isiklikult võtsin selle ta õla pealt maha.
Aku sai tühjaks.

Täpselt timmitud!

Unustage 2009. Unustage 2004. Uus legendaarne aasta on sündinud. 2019. aasta tõmbas neile mõlemale mütsi silmini pähe ja tegi selja poriseks. Kes ei usu, vaadaku allolevaid numbreid. Haanja 100 aastate omavahelise raskuse võrdlemiseks uurime, et mis ajaga on läbi aastate lõpetanud 100 kohal finišeerinu. Sajas koht, kui hea sümbol Haanja 100 seoses. Lisa markerina kasutame ka võitja aega. Ka suvalise muu koha läbi aastate võrdlemine annab põhimõtteliselt samasuguse järjestuse.

100. kohal lõpetanute aegrida on selline (esikohal siis aasta kui läks kõige rohkem aega):
1. 2019 – 7:41:18
2. 2009 - 7:31:15
3. 2004 - 7:06:10
4. 2015 - 7:02:06
5. 2008 - 6:55:43
6. 2010 - 6:38:41
7. 2012 - 6:27:39
8. 2005 - 6:23:26
9. 2007 - 6:20:05
10. 2018 - 6:18:55
11. 2006 - 6:09:06
12. 2016 - 6:08:08
13. 2013 - 5:59:45
14. 2011 - 5:54:42
15. 2017 - 5:49:38
16. 2014 - 5:35:26

Võistluse võitja tegi samuti aegluse rekordi – 5:08:33. Senine kõige aeglasem tulemus kuulus 2009 aastale – 5:04:16. Kõige kiiremini on võitja pärale jõudnud 2013. aastal – 4:08:46.

Ainus helge emotsioon tänasest sõidust, mis tõi ka naeratuse näole, oli umbes 150 kilomeetri paiku. Väljas on kottpime, sõidad tulede valgel ja siis hakkab sadama päeva kõige tihedamad vihma. Tuleb ikka korralikult. Vihmapiisad sätendavad valgusvihus ja meel läheb rõõmsaks. Saad aru, et siit enam hullemaks minna täna ei saa.

Aastad pole vennad, mitte ainult ilma, vaid ka raja enda raskusastme poolest. 2004, 2009 ja 2019 rajad on nagu siga ja kägu. Lisaks 26" vs 29", jne.

Hea Doktorihärra, ma olen nüüd terve ja palun sellega seoses mu nimi ravi vajavate nimekirjast eemaldada. Senised kümme raviseanssi, kus kasutusel olid 100 ühikulised ravimidoosid, ei mõjunud, aga seekordne eksperiment - manustada minusse 160 ühikut kangetoimelist medikamenti, andis positiivse efekti.

kalari kirjutas: 22. 09. 2019. 12:44 Hea Doktorihärra, ma olen nüüd terve ja palun sellega seoses mu nimi ravi vajavate nimekirjast eemaldada. Senised kümme raviseanssi, kus kasutusel olid 100 ühikulised ravimidoosid, ei mõjunud aga seekordne eksperiment - manustada minusse 160 ühikut kangetoimelist medikamenti, andis positiivse efekti.

Oled kindel?
Kroonilised haigused vajavad elukestvat ravi või profülaktilisi kuure, muidu võib mõne tüsistuse saada …

Mul peaaaegu igal korral on periood , kus ma kirun ennast et ma jälle rajale tulin ja sisimas ka Doktorihärrat, et neid singleid nii palju ja raja lõpuosa raskem kui vanasti.

Ravialuste käitumise ja mõttemaailma kirjeldab tabavalt üks Vanamehe multika episood ( alates 1.41 min): https://youtu.be/ytYHL-3g7pM?t=103

siimik1 kirjutas: 22. 09. 2019. 03:30 Ainus helge emotsioon tänasest sõidust, mis tõi ka naeratuse näole, oli umbes 150 kilomeetri paiku. Väljas on kottpime, sõidad tulede valgel ja siis hakkab sadama päeva kõige tihedamad vihma. Tuleb ikka korralikult. Vihmapiisad sätendavad valgusvihus ja meel läheb rõõmsaks. Saad aru, et siit enam hullemaks minna täna ei saa.

Hetk hiljem kustuvad tuled ...

2015 katkestas 60 sõitjat - st 12,7% kadu (474 startijat)
2019 katkestas 50 sõitjat (35 + 15 m) - st 11,0% kadu (454 startijat kokku)

Ilmselt kaks suurimate kadudega aastat (2009 andmed puuduvad mul). Kes olid need mäletavad

Ca 60 reganut ei võtnud numbrit välja.

siimik1 kirjutas: 22. 09. 2019. 03:30 Unustage 2009. Unustage 2004. Uus legendaarne aasta on sündinud. 2019. aasta tõmbas neile mõlemale mütsi silmini pähe ja tegi selja poriseks. Kes ei usu, vaadaku allolevaid numbreid.

Enne ei usu, kui ilmuvad pildid ja videod rummuni poris sumpamisest.

Mäletan et Ivar mainis et kahjuks traildog on surnud.
Nu igatahes on meister oma talendi edasi andnud ja 50-66km. ööbikuoru mäe alla traavis mõnuga hundikoera karva loom, kes oma helesinise nööri oli mis teda vist kinni pidi hoidma lahti oli saanud.
Tõusud läks kõvasti ratturitest kiiremini, ootas vahepeal viisakalt üleval.
Laskmusitel traavi lastes libises sama moodi nagu endagi taga ots vänderdas.
Oli näha et tundis päevast rõõmu. Mind ta igatahes ei seganud

Sõitsin miili (esimest korda). Eks oli näha et kerge ei saa olema aga kuna 2015 aastast ka kogemus olemas siis mõtlesin et ülemõistuse hull ka ei saa olla. Riietevalik osutus enamvähem parajaks - vihm ning jahe temperatuur ei olnud häirivaks teguriks. Esimeses kahes TP-s sai veits valesti rehkendatud ning Kütiorgu tagasijõudes koputati haamriga uksele. Kütiorus sai aga korralikum kehakinnitus tehtud ning energia taastus pea koheselt.. ees oli veel 80km jagu korralikult sissesõidetud rada. Kuigi väsimust ja tüdimust ei olnud, oli tempo ikka päris aeglane ja algne naiivne plaan 11 tunni kanti ära sõita ei vedanud eriti välja. Samas sai nibin-nabin siiski enne totaalset pimedust lõpetatud - kui teadsin et lõpuni on veel ainult ~4km (singlit!) tuli kuskilt energiat tohutult juurde ja sai need 4km päeva parima parima enesetunde ja tempoga läbi sõidetud.
Õhtul mõtlesin küll, et kui järgmine miilisõit peaks samasuguse ilmaga toimuma siis sõidan ainult kilomeetrit aga keda ma ikka petan.. kokkuvõttes siiski üsna positiivne kogemus tänavuine miilisõit.

Kui olime peale pikapäevarühma miilipauna jõudnud jälle tagasi äraretsitud põhirajale, siis enne üht natuke lägasemat allatulekut pidasid kaks tagumise otsa kilomeetrimeest seal nõu ja üks ütles teisele: davai lähme sealt mudasema poole pealt eks!
Einoh see oli päeva kirkaim moment. Ma ikka jupp aega pugistasin omaette ja mõnel raskemal hetkel aitas see kummitama jäänud fraas moraali üleval hoida. See ongi see Haanja kvintessents, mis võibki omal natuke tabamatuks jääda kui puhtinimlikult püüad ikka lihtsamalt läbi ajada.

Mis puutub võrdlusse 2009 aastaga, siis jah rada tollal oli lihtsakoelisem, aga need lõigud mida ma tagantjärele kahjuks nagu kohanimedega kokku panna ei oska, need olid liialdamata konkreetselt ülepõlve kahlamine. Pidi ikka nipitama, et mitte kingast ilma jääda. Ma räägin miilisõidu korduvalt läbitavatest rajaosadest kust kogu pühvlikari oli ennast juba läbi närinud. Kaasa arvatud miilimehed ise, paras meile. Aga las see 2009 olla.

Prommar kirjutas: 22. 09. 2019. 20:45

siimik1 kirjutas: 22. 09. 2019. 03:30 Unustage 2009. Unustage 2004. Uus legendaarne aasta on sündinud. 2019. aasta tõmbas neile mõlemale mütsi silmini pähe ja tegi selja poriseks. Kes ei usu, vaadaku allolevaid numbreid.

Enne ei usu, kui ilmuvad pildid ja videod rummuni poris sumpamisest.

Rummuni pori mina rajal ei näinud, kui just ise mõnda põhjatusse sopaauku ei sõitnud. Aastate vaheline võrdlus on tänamatu töö ja kui see jätta vaid emotsioonide pinnal põhinevaks – siis on tulemus subjektiivne. Mälu petab ja mälestustel on komme ajas muutuda. Saja aastase vanaätina võib kõlada, et muda oli nii palju, et Suure Munamäe tornigi ei paistnud välja. Ainus vähegi objektiivne ja mõõdetav aspekt on aeg. Kui ikka läks kaua aeg, ju oli olud rasked. Ma ei taha kuidagi eelmisi hulle aastaid maha teha, kaugel sellest. Usun, et 2009. aasta oli põhjatu muda.

Üritasin teha mingit vähegi objektiivset võrdlust. Raja raskust ja seeläbi lõpuaega mõjutavad:
- raja profiil ehk tõusumeetrid;
- „seinatõusude“ ja „kuristikulaskumiste“ rohkus ehk palju ja tihti peab kõndima;
- olud rajal, muda, plöga ja pori koostis ning rohkus ehk siis see keeruliselt mõõdetav mudafaktor;
- ilmastik (vihma kogus ja tihedus, temperatuur, tuul);
- singlite osakaal;
- raja veerevus;
- raja ülesehitus, kas raskemad kohad on järjest, alguses, lõpus või saab vahel korraks hinge tõmmata jne;
- treenitus, kuigi siin arvan, et võrreldes algusaegadega on harrastajate tase vast isegi pisut tõusnud;
- tehnika, see on aastatega kindlasti läinud paremaks, kui peaks sõitma oma 2004. aasta rattaga, oleks ilmselt veel vaevalisem olnud.

Kõigest sellest moodustubki lõpptulemus, mis väljendub ajas. Mõni aasta on muda rohkem, kuid korraks tuleb päike välja ja elu ning rada tundub kohe märksa sõidetavam. Mõni aasta on küll muda vähem, kuid kõik muud aspektid on läbi aastate kõige hullemad. Mulle isiklikult tundub, et aastatega on vist ka singlite osakaal järjekindlalt kasvanud ja ühte ma ütlen - ega see õudus enne ei lõpe, kui ongi üks 100 km pikkune singel, kohe stardist kuni lõpuni välja ning enne pimedat ei saa keegi kohale. Miilisõitjad lähevad rajale telkide ning katelokkidega, et oleks kus vahel magada ning saaks ka süüa teha

siimik1 kirjutas: 23. 09. 2019. 09:56...Aastate vaheline võrdlus on tänamatu töö ja kui see jätta vaid emotsioonide pinnal põhinevaks – siis on tulemus subjektiivne ... Ainus vähegi objektiivne ja mõõdetav aspekt on aeg...

Veelkord, rada ise on muudetud ka oluliselt raskemaks (loe: vähem kruusa, rohkem singlit ja muud koomamaterjali). Sõltumata ilmast Selgelt mõõdetav on ka kruusa ja/või singlite osakaal, tõusumeetrid, katkestanute osakaal, jne. Nt helged mälupildid ütlevad, et kunagi sai viimased 20km mööda kruusa tirri lasta, nüüd on iga kruusalõik kui õnnistus. Minutid ja tunnid on seega vaid üksikud muutujad keerulises algoritmis.

H100'l on ja jääb alati kaks faktorit - rada ise + ilm Mõõda kuidas tahad. Fännid mõõdavad emotsiooni

Täna vöin veel öelda, et ei taha rohkem.

Start

https://www.youtube.com/watch?v=mJosyZ0WzW4

Kütioru töus

https://www.youtube.com/watch?v=laE-pGz7kec

rattahunt kirjutas: 23. 09. 2019. 10:44
Kütioru töus

https://www.youtube.com/watch?v=laE-pGz7kec

Alates 5:45 - sedasi ei öelnud mitte Jaak Mae aga Raul Olle!

rattahunt kirjutas: 23. 09. 2019. 10:44

Kütioru töus

https://www.youtube.com/watch?v=laE-pGz7kec

Selleks ajaks kui mina sinna teist korda jõudsin, ei serpentiinitanud enam seal keegi, sest sel rajal oli raske püsti püsida. Pool mäge sõideti otse üles ja teine pool jalutati.

Tekkis ka küsimus, et kas mitte otse joostes/kõndides kiiremini ei saa.

Jõudsime sinna Mesikäpasõidu viimaste hulgas, siis sai küll veel üles sõita... Aga valdav osa pika sõitjatest polnud sinna teist korda vist veel jõudnud siis.

Oo! Oli ilu ja valu, täpselt seda, mille järele ma tulin ja mida ma ka sain.
Kui mehed rehvide üle arutlesid, mõtisklesin ma hoopis riietuse üle, arvestasin külma ilma ja paksu vihmaga. Jahe oli, aga paksu vihma mitte kuskil. Nii oli talveriietuses hea soe olla küll. Muus osas jätkasin lihtsat ja kuulikindlat ettevalmistust - ette 30 esihammakas ja eelmisel õhtul sajaga ülesöömine. Töötab. Rehvid tulid rattaga kaasa ja sinna on nad ka jäänud, rõhku oli veidi palju, aga nende ca viie lühikese kruusalõigu peal oli see-eest hea kiire minek küll.
Eelmisel korral jäi energiat ülegi, seekord otsustasin kohe alguses julgemalt minna. Kütioru kandis sain aru, et haanja100 ja julge lähenemine on ohtlik ja võimalik, et tappev kombinatsioon. Kuid mida on alustatud, tuleb ka lõpule viia, otsustasin, ja hoidsin pulsi edasi punases. TP-des täitsin ainult pudeleid ja kiirelt edasi. Muda oli nädalaga sõbraks saanud ja seekord katsusin seda rattal püsides läbida. Mõnikord õnnestus. Eelmise aastaga võrreldes sai liigse hirmu pärast 5x vähem kukutud, liigse julguse pärast 5x rohkem. Päriselt valus oli ainult sel hetkel, kui ma 10 km enne lõppu kella vaatasin ja avastasin, et olen juba eelmise aasta aja ületanud. Õnneks oli seltskond hea ja õnnestus ka viimased km-d mutta lebama jäämata ära sõita. Kuigi eks kiusatus oli.
Kaasvõi(s)tlejad olid taas võistluse üks õnnestunumaid osasid - ettekukkumiste/jalastumiste/singlitel kobatsemiste suhtes täpselt sama mõistvad ja rahulikud, muul ajal sama hea huumori ja reaalsust eitava ellusuhtumisega. Pealtvaatajad ja ergutajad, kelle pilkude ja lollide naljade taustal all sai ennast nii Kütiorust kui Munamäest üles vinnatud ja keda kohtas ka kõige suvalisemate singlite vahel, kus oleks tõenäolisem olnud kohaliku soorebasega kohtumine. Ja ainult siin sõidad sa kellegi porgandipeenra vahel, samal ajal kui omanik ise sulle saateks šamaanitrummi mängib, pisike poeg kõrval.
Ja korraldustiim, kes viitsib ja oskab ja suudab veel paremini. Et nad need maaomanikud ära räägivad. Ja peavad taluma viimase hetkeni teadmatust trassi tegeliku kulgemise osas. Ja et nad seekord kõik tõusud ja singlid ära sildistasid!!!! : )
Ühesõnaga, aitäh teile kõigile, kes te olite ja panustasite. Ja aitäh, et annate mulle, mida terve aasta uuesti oodata!

Meie vöistkonnal esines suuremaid ja väiksemaid tagasilööke.
Ivarile tahaks öelda, et Inimene, mis sa teinud oled (raja raskusaste)?
Söiduoskusega on mul kehvad lood,
Vabandan ka videos ropendamise eest.
Täna veel ei taha uuesti söita.

https://www.youtube.com/watch?v=-_OyiDABnlc

Söit pikemalt

https://www.youtube.com/watch?v=7pMgXO8KjNw

Tänaks :
* korraldajaid
*vabatahtlikke
*toitlustuspunkte
*rajamärgistust
*laskumisi
*tõuse
*oma jalgratast
*palju uusi silte mida oli aega lugeda
*parimaid kaasreisijaid rajal
*maaomanikke
*šamaanitrummi
*uut traildogi

Prommar kirjutas: 23. 09. 2019. 11:57 Tekkis ka küsimus, et kas mitte otse joostes/kõndides kiiremini ei saa.

Kas nii oleks lubatud? Tundub nagu raja mitteläbimisena.

TONN kirjutas: 23. 09. 2019. 15:37

Prommar kirjutas: 23. 09. 2019. 11:57 Tekkis ka küsimus, et kas mitte otse joostes/kõndides kiiremini ei saa.

Kas nii oleks lubatud? Tundub nagu raja mitteläbimisena.

Seal nooli ja linti polnud, mis oleks suunanud sinka- vonka mäkke. Jälg oli küll maas , aga kas see on rajatähis?

Mul jäi selle aasta Haanja 100-st kaks põletavat küsimust õhku:

1. Kas Kütiorus eeldati, et kõik serpentiinid peab läbi sõitma või võis otse üles kihutada? Ise avastasin, et otse on mõtekam, sest serpentiinid olid libedad.
2. Miks Kubija SPAs basseinide poolt meeste riietusruumi sisenedes hunniku paljaid naisi eest leidis? Kontrollisin nagu mitu korda, sest aju oli mudaravist veits pehme aga tundus nagu meesterahva pilt viis naiste riietusruumi ja naisterahva pilt viist meeste riietusruumi.

rtonts kirjutas: 23. 09. 2019. 16:00
Kontrollisin nagu mitu korda

Aga jah serpentiinidel peaks olema lubatud lõigata sellistes oludes,sest tagantpoolt tulijatel on ju võrreldamatult raskemad rajaolud.

Olen startinud kõigil 16. korral ja katkestanud vaid esimesel korral 90. kilomeetril, mil tahe murdus.
Algus oli „paljulubav“ vihma ladistas, mis tähendas rohket muda. 20. kilomeetril mõistsin, et lõpuaeg (kui see üldse tuleb) saab mitmeid tunde enam olema, kui plaanisin.
Velosonilt eespool on pilt mu mu gps trackist 20. kilomeetril, olen üks spermatosoid paljude seas
Esimene 10 kilomeetrit oli puhkus, siis aga -muda, tõus, muda, laskumine,vihm, muda, tõus, muda, vihm, laskumine jne lõputult.
Kütiorg, Vällamägi, Suur Munamägi, kes teab, kujutab ette, kes ei tea, ärgu parem hakaku millegiga võrdlema.
Jumal oli mind maha jätnud, tegeles arvatavalt teiste rajalolijatega. Möödasõit eelsõitjast toimus enamasti põhjusel, et inimene või ratas olid murdunud. 20 km enne lõppu läks pimedaks ja tuli lausvihm. Viimased 2 ja pool tundi lambivalgel ning ilma esimese pisema hammasrattata, kuna see lõpetas töö.
Kokku olin rajal 12 tundi ja 41 minutit. Nii sigarasket rada pole kunagi olnud.

rtonts kirjutas: 23. 09. 2019. 16:00
2. Miks Kubija SPAs basseinide poolt meeste riietusruumi sisenedes hunniku paljaid naisi eest leidis? Kontrollisin nagu mitu korda, sest aju oli mudaravist veits pehme aga tundus nagu meesterahva pilt viis naiste riietusruumi ja naisterahva pilt viist meeste riietusruumi.

Need olid nood 40 neitsit, keda hauatagusesse ellu Sind ümmardama lubatud oli.

rtonts kirjutas: 23. 09. 2019. 16:00 Miks Kubija SPAs basseinide poolt meeste riietusruumi sisenedes hunniku paljaid naisi eest leidis?

No inimene pole ka kunagi rahul.

Miks Kubija SPAs basseinide poolt meeste riietusruumi sisenedes hunniku paljaid naisi eest leidis?

Kui sa läbid Haanja 100, siis ootab sind paradiis.

Viimati olin stardis 2010, uuesti tulemine tasus ära Kuigi viimased 40km sõitsin kinnikiilunud amordiga, lõpetasin 7,5 tunnise sõidu naerulnäol ja olin sigarahul, et starti tulin oli muda, olid tõusud, palju singleid, vähe kruusa veel vähem asfalti, see kõik on see mis sellele sõidule just selle fiilingu annab.

Pole just palju Ravil käinud, kuid nii palju siiski, et ennast miilile kirja panna, seda loomulikult vanemate huntide togimisel, ning proovida ära katkestamise valu, kuid sellest veidi hiljem.
Algas kõik juba sügisel, kui tuttav lubas selle 100km hulluse ära teha... Rattasõidus polnud härra isegi idanema veel hakanud... Proovisin tal asjasse tõsiselt suhtuda ja lubasin sõita miili, kui härra sügiseks end joonele sätib... Aeg möödus ja kõik ununes, kuni saabusid esimesed sõidud. Võta näpust, aga vend oli end kirja pannud sarjale... Asi muutus tõsisemaks minu jaoks, sest miili mees ma siiski pole, kuid tuli end liigutama hakata... see oli tõusude ja mõõnadega, mis tipnes laulupeo pasteedise ralliga, kus ma külmusin ära, kuid loivasin lõpuni, sest katkestajate bussi amordid poleks minu värisemisele vastu pidanud.
Esmaspäeval oli kindel loobumise otsus, sest saadud külmakrambid lõhkusid mu lihased paralt pilbasteks, et loivamine valmistas valusid...
Neljapävaks sain jalad alla ja 100 miili lubadus pendeldas kuklasse....
Kaotada pole midagi, kui siis katkestamine. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Ilmataat lubas vähemalt, et ilm on s....t.
Soojad vatid kaasa ja teele, et ei korduks eelneva, nimetamata sõidu kogemus.
Ajasin kell viis Haanjas end üles, ning tegin vajalikud rituaalid, ka ilmataadile, et mu tulevane katkestamine oleks põhjalik, ning asusin starti teele.
Muusika ja kaasaelamise saatel meid teele saadeti... kell oli alles seitse... võiks teist külge alles keerata?! Organism arvas sama. Pool uimasena kümnendal km-l pudelit krabades avastasin, et see oli jäätud köögi lauale... nu mis teha... esimene kaigas
Koperdasin kuidagi esimesse punkti ja sain pudeli laenuks, mille lubasin pärast ringi tegemist tagastada, sest oma pullo oli saabumas kuivade riietega... Vaikselt hakkasin ärkama... ning kohale jõudma, et millesse ma end seganud olen??? kuid kaunid Piusa liivakaldad peletasid selle enesehävitusliku mõttemaailma ja elu oli lill, kuigi see taevast laskuv jumalapisar ei tahtnud kuidagi järgi jääda
Märkamatult avastasin taas ennast Kütiorgu laskumas... jälle jäin püsti
Aega oli kulunud nii viie poole ringis... tekkis väike lootuskiir valges finitosse jõuda, mis aga kustus kiirelt esimesele laskumisele minnes, mis enne oli kaunis sõidetav... kõik kiskus lappama... ulme!!! Milliseks see oli muutunud... Vaatab mis saab... Liikumine kulges küll vaevaliselt, aga peale tulev kass oli siiski koju jäänud... Nõnna liikudes olin ringiga taas Haanjas... Maha oli jäänud palju vandumist, mõned TP-d kus põhiliseks manustamisallikaks oli tort... kõik käis oma loomuliku rada... Mülgas, pasteet, küngas... kontemurdvalt libe laskumine.... jälle tõus.... jalutan, sest libedus ja oskused ei luba enamat... Haanjas on veel valge Installin omale pealambi ja söön mõne arbuusi... jäänud on vaid 22km yeah...
Pimedus tikub ligi... oi kurja... panin lambi tööle ja sain aru, et kisub jamaks, sest meeldiv mudaravila muutus lambi valgel halliks ühtlaseks massiks, millest enam aru ei saanud, kus on pehmem... sellest oli ilmselt vähe, sest taevataat avas oma väravad ja lasi pühal veel mu kraevahele voolata... andes õnnistuse minu hukule... kiirus langes, kuigi tundus, et meeletult kihutan:-) Olin üksi. Ei ühtki hingelist, kui äkki metsast väljudes nägin kõrgel eredat valgust, mis oli kogu metsa värviliseks muutnud... Keset seda valgust seisis kogu... krt. see oli jalgrattur mäel, mille otsa ma nüüd kühveldama pean. Tegemist oli 100km vapra läbijaga, kuid see polnud seekord Erik. Teda nädin umes 40km varem... Lõpuni oli vaid viimased seitse.... kui udu oma valge kaardina minu ette laotas, et nautid minu viimaseid ponnistusi... Finito lõhna oli tunda....
Ja siin ma siis olin... jälle katkestamata...
Väärt rada ja inimesed minu ümber!!! H100 on seltskond!!!
Miil pole sellegi poolest minu eriala, kuid sai ära proovitud, kason kuskil piir tuleb tõdeda, et pole... ja kombata ei tasu, kui neid pole... on ainult oskus, tahtejõud ja kogemus

Tänud toreda sõidu ja seltskonna eest
Vabandan liigse loba eest. Kui ei sobi võib korstnasse lasta

Sõidu ajaks tuli umbes 14:53 /100miilil

...kl sai 07:00, kui Kubija SPA 2-sel korrusel, numbritoa ukse taga, põrandal istudes, bahillade lukke kinni ei saanud.......no stress. Esimeste kohtade pärast ei esinenud, seega kiiret polnud..eriti Plaan oli omas tempos kogu sõit teha (kellegi "ärapanemisega" kaasa ei lähe). Plaan oli 51km toitlustuses esimene tankimine teha (kergem) ja 82km'l juba põhjalikum. Nii ka tegin. Lisaks ka kõikides järgnevates. Raja oludest oli enam-vähem aimdus, kuna aastaid Haanjas seigelnud. Rehvivalik osutus enda jaoks õigeks (kuigi esimese otsa mehed "uisutasid" tunduvalt siledamate isenditega). Eks kõik jääb oskuste taha, kui ikka alla ei saa (mõningane õnn peab ka olema). Ratast sai 3-4 korda põhjalikult puhastatud. Pigem olin positiivselt üllatunud, et muda-savi võimaldas sõita (nii laskumisi, kui ülesmäge). Ja niivõrd pikk rada andis rohkelt arenemist libedamatel laskumistel (Kütioru esimene laskumine oli paras väljakutse ja teisel Kütioru laskumisel suutsin korra ka rattast eemalduda...mitte vabast tahtest).
10a tagasi läbisin Haanja150km (tegelik oli vist ~147km) ajaga 10h28m. Seekord oli kerge mõte, et võiks paremini teha. Ei kukkunud välja, ~158km sai lõpetatud ametlikult ~10:45min (noh, ~3min hilinesin ka starti). Strava näitab liikumise ajaks 10h03m (toitlustustes ja tehniliste seisakute peale kulus ~40m).
Tahan tänada härrat, kes arvatavasti, Eesti Pagar SP2, 95,2km, toitlustuspunktis ratta aitas puhtaks pesta.
Tahan tänada klubikaaslast Hr. Pohla, kes aitas pika sõidu emotsionaalset väsimust vähendada mitmekümne kilomeetri vältel.
Tahan tänada Hr. Ivarit, kes viitsib otsida ja paremaks teha (peaasi, et üle vindi ei keera).
Lõpetuseks tänan ka A&T Sport kaupluse rattahooldust, kes ratta ettevalmistasid ja nüüd "selle jama" uuesti korda peavad tegema

Täname kõiki, kes tulid, tunneme kaasa neile, kes ei tulnud!

Kohtume 26.09.2020 kell 8:00 17. Haanja100 MTB stardis!

Ah et miks kell 8? Igal uuel aastal on seoses iga-aastase vindikeeramisega läinud rada ca 3-5% raskemaks, ehk siis oleks õige aeg tuua välja uus reaalsus, ehk 12 tunnine kontrollaeg ja eesmärgiga ära kasutada võimalikult palju valget aega, viies stardi kella 8 peale!

Mis arvate, hääd sadalased?

Palju tähemärke ja vähe tsensuuri: http://www.ccrotamobilis.ee/haanja100-2019/

mikulaine kirjutas: 24. 09. 2019. 20:30 http://www.ccrotamobilis.ee/haanja100-2019/

Ahto jõudis raja peategelastelt nime küsida:)
...Pärast Kütiorgu hakkasid kõik hammakad ja vahetaja tegema imelike hääli. Vaatasin korra allakorrusele ja midagi ei näinud, kuna seal oli end mugavalt sisse võtnud kaks Haanjamaa venda Muda-Ats ja Sita-Ets. Neil käis pidu täies hoos kuni ma selle lõpetasin TP2-s. 2-3km pärast olid, aga need kaks kohaliku füürerit taas kohal ja õgisid üksteise võidu mu uut surisevat ...

Ivari pakutud 2020a uus stardiaeg kl 8 mulle sobib, nagunii uni ammu selleks ajaks Kubijal ära läinud. Lõpuaeg kl 20 tähendab, et optimistlik tagaots nagu mina peavad lõpuosa ca 45 minutit tulevalgel sõtkuma/käima.

Ühe tavalise täiskohal töötava pereema pajatused ka.

Startisin kuues kord sajal ja mitte alati ei ole ma sealt saanud seda emotsiooni, mida iga sügis sinna otsima lähen. Seega peale sõitu puhtana voodis pikutades, panin värske emotsiooni ajel kirja mõtted ühest õigest Haanja100st.

Õige Haanja100

Ah et, mis on õige Haanja100?

See on see, kui ilmaprognoos on sitt aga sa vaatad, et vähemalt ei näita padukat ja temperatuur ei ole +3kraadi.

See on see, kui sa oled stardis ja nägu on nalja täis aga sa tead, et ees ei ole ootamas helesinine laguun.

See on see, kui sa rajal olles muudkui ahhetad, sest Lõuna-Eesti loodus ja vaated on niiiiii ilusad.

See on see, kui sajab seenevihma ja rada muutub järjest ligasemaks. See on nagu omaette lisaväärtus. Oujee.

See on see, kui saad oma oskused ja julguse tõeliselt proovile panna.

See on see, kui sa rämeligasest Kütioru laskumisest alla sõidad ja siis serpentiinist kohe üles sõtkud ja siis uuesti alla sõidad ja siis uuesti üles seekord kõnnid.

See on see, kui sa vaatad, et oh, juba on 40km sõidetud aga aega ei vaata, sest selleks on kulunud pea 3tundi.

See on see, kui iga järgnev tõus või laskumine, mille puhtalt võtad, on tõeline töövõit, sest libedus hakkab mõõtmeid võtma.

See on see, kui hakkavad ilmnema esimesed väsimuse märgid...

See on see, kui sa proovid ratast seinast üles lükata aga su jalad libisevad pidevalt alt ja sa proovid leida mingitki pinda, mis na tu ke ne gi peaks. Või sa lihtsalt puhkad iga kolme sammu tagant, kuna sõna otseses mõttes sein on ees ja kopp ka.

See on see, kui tunned, et okouu raskeks läheb.

See on see, kui hakkad mõttes kiruma......ja siis juba natuke häälekamalt.

See on see, kui vahepeal on 50km täis saanud ja tunned, et tahaks nüüd makaroni.

See on see, kui sa üsna häälekalt juba kirud, sest sa pole neid makarone veel saanud, vahepeal on aga mõõdunud "juba" 3km.

See on see, kui sa korduvalt ja korduvalt jääd seisma, sest tagarehv ei käi enam ringi, kuna kõik vahed on muda ja heina täis.

See on see, kui tahaks natuke nutta. Ja siis juba rohkem. Aga sa ei nuta, sest see oleks üleliigne energiakulu.

See on see, kui sa näed silti Jürihani 3.0 ja tunned, kuidas kogu maailma raskus sulle peale vajub, sest sa tead täpselt, kui rämeraske ja pikk tõus peale laskumist kohe tuleb. Khmm, ma oma mõtteid siinkohal ei kommenteeri, sest ausalt öelda Pesapuust mõõdumisel, olin mõtetega juba jalga puhkamas sellel lühikesel kruusalõigul, mis Saunamaa poole viib. Ma ei suutnud kuidagi seda julmust uskuda. Aga see ju ongi õige Haanja100?!

See on see, kui sa oled nõus oma ratta järgmisest nõlvast alla viskama aga sa ei tee seda, kuna ratas pole süüdi, et sa nõrk oled.

See on see, kui tuled selliseid laskumisi alla, mida 10km tagasi elueest kartsid, sest nüüd on sul suva ja tahad, et see jama ruttu läbi saaks.

See on see, kui sa tahaksid puu all looteasendis jälle nutta.

See on see, kui sa korduvalt ütled, et sa enam ei jaksa aga liigud endiselt edasi.

See on see, kui sa saad rajal kokku miili sõitva klubikaaslasega ja ta häälekalt oma emotsioone väljendab. Kõik mis sa teha suudad on naerda pugistada ja mõelda, kui lohutav see on.

See on see, kui Ivo ütleb sulle viimases toidupunktis, et 22,5km on veel minna ja ainult allamäge, aga sa tead täpselt, et sedapidi rada ei liigu kunagi allamäge (rajaprofiili järgi võib muidugi selline loll illusioon ju tekkida)...ja kruusa ka pole...

See on see, kui terve su keha valutab.

See on see, kui sa lõpupoole näed silti "Pokumaa" singel ja sa peaaegu nuttes karjud, et kellele seda kuradima pokumaa singlit siia lõppu veel vaja on, endal silme ees pokud keerlemas. Reaalsus osutus õnneks teiseks.

See on see, kui 9km on lõpuni ja sa paned gaasi põhja ja väntad, nagu homset ei tuleks.. ja nagu mingit väsimust polekski olnud?!

See on see, kui sa pärast 9tundi 35minutit ning 1600tõusumeetrit istud finišis, jood cocacolat, värised üle kogu keha ja oled nii õnnelik, et see kõik läbi sai.

See on see, kui sa kasid ennast puhtaks, keerad voodisse pikali ja võidki päriselt looteasendis nutta.

See on see, kui sa jõhkrast väsimusest hoolimata, võtad jalad alla ja lähed aftekale ning tantsid hommiku kella 4ni. (Afteka osa lisasin hiljem, sest toohetk, kui oma mõtted kirja panin, polnud ma selles osas nii kindel )

Vot selline ongi üks õige Haanja100 - lõputute kannatuste rada.

Aitäh Ivar ja kogu meeskond, mul oli piisavalt valus ja paha ja rõve. Ja hullult lõbus oli ka
Kuues sada purgis ja täna olen juba üsna kindel, et tulen jälle tagasi Rajal olid muidugi teised emotsioonid..

KarinK kirjutas: 25. 09. 2019. 08:39 Ühe tavalise täiskohal töötava pereema pajatused ka.
...
Õige Haanja100
...
Vot selline ongi üks õige Haanja100 - lõputute kannatuste rada.
...Aitäh Ivar ja kogu meeskond, mul oli piisavalt valus ja paha ja rõve. Ja hullult lõbus oli ka

True spirit of H100
Aplodeerin

Mida on siin halada nendel, kes sõitsid alla 10h...

Tahaks ikka kuulda nende nelja vanderselli lugu, kes lõpetasid vastavalt 15:36 ja 17:37 aegadega.

Tõukeratturite kogemust oleks ka huvitav teada saada.

Kuna kõik korrad olen ikka jõudumööda kohal käinud siis raja ja seltskonna osas üllatusi polnud. Sama värk mis eelmistel 15l aastal.
Holden hoiab kenasti taset ja äng ning kannatused on toredasti scripti sisse kirjutatud. Pettumust valmistavad hoopis muud asjad. Nimelt pole võrukad ikka suutnud lahti teha suurepärast baari Bevega. See oli tore koht kus sai ajarännakuid 90datesse teha ja kohalike osside käest kuulda mis maailmas tegelikult toimub. Sama meeleolu püüdsin leida kohvikust Ex24h (Jüri tn 32a) aga nohh veic nii ja naa. Pelmeenid olid kõrbenud, õlu oli soe, kohalikku kaadrit polnud üldse. Aga muidu on teil seal Võrus väga tore. Vaatab mis järgmine aasta sellest asjast üldse saab.

Oma viiendale sõidule läksin optimistliku kümne tunni mõttega. 2015 läks väga pikalt pimedas lambita, nüüd juba kolmel aastal oli valgustuspark viimases punktis oma aega oodanud, tarvidust ei tekkinud.Sedapuhku sujus algul ka kenasti, enne Kütiorgu sai vaid paar korda külje poriseks, Munakatagusest tõusust üles ronides tõmbas esimest korda kintsu krampi (hoiatus).Peale vorstisöömist oli veel graafik OK, aga pesapuu juures tuli loobuda ja lootus alla 11 tunni oli elus veel Rabadumäest üles ronimiseni. Haanjas võtsin ettesaadetud lambid kotiga kaasa (ehk õnnestub ilma läbi saada). Pärast seda tuli tõsine väsimus(kaks suurt rõõmuhetke olid siis kui mõlemad Taevatrepid olid alla) ja painav probleem - jõuan /ei jõua enne pimedat.Andsumäel oli juba piisavalt hämar laskumise üritamiseks ja peale majadevahelisi tänavaid metsa vahele pöörates oligi aeg pardavalgustusega tegeleda.Jahmerdasin nende kinnitustega ja lõpptulemusena sõitsin lamp vasakus käes finišini välja. Minu pitstopi ajal vupsasid metsa kaks paranähtust - piigad kahe tõuksiga, neist ühel oli kaelas helendav medaljon. Metsast tulid nad minu järel kenasti välja.
Tulevikuvaade alustada tund aega varem mulle meeldib - nautlejad/töölissportlased, kes 300+ kohtadel liiguvad võivad siis ehk valges lõpetada ka porisema raja korral.
Ivari lubadust mõni % "peale keerata" igal aastal peab tõsiselt võtma - uusi ja huvitavaid metsaradu tuleb tema meeskonnal korrast juurde.

Mina olin mesikäpasõidus eelviimane,aeg 14.21.
Uskusin,et lõpetan valges või hiljemalt hämaras,kuid rada ja pori tegid oma parandused selles osas.
TP 4 jõudsin natsa enne kella seitset .Sai veel koolat ja arbuusi.3km pärast ei näinud metsaall midagi ja väike lenksulamp suutis ainult ähmase laigu tekitada.ISE SÜÜDI.Rumaluke ei osanud ennast teiste vahele sokutada ,kel lamp olemas.Lähen jala lõpuni.
Tänud miilimeestele kes julgustasid ja tulega natuke edasi vedasid.Teise taga näed küll teda ja ettepoole,kuid 3-5meetrine pimetsoon tekitas mõnegi maoka.
Singel ja heinamaal oli rada tumeda jutina näha,aga mahakeeramise teelt võis kergesti märkamatta jääda.Põrutan väravate vahelt sisse ja otsin aiast edasipääsu.Tundus kahtlane,et rada siitkadu läks.Ikka edasi maas nagu jutte näha on.Metsääres otsin edasi-tühjus.Mott täitsa maas.Tagasi ,koputan ja saan juhised.Astun jälle edasi ja kaugusest seljatagant on pidureid kuulda.Tulevad miilimehed,saab soome ja inglise keelt praktiseerida.
Lõpuni 4km hüppan kahele sommile sappa ja saan kuidagi 3km edasi.Kukun ja nad on läinud,aga lõpp paistab ja viimased 200 sõidan.

2020 stardiaja teema kisub laadaks - TEGIN UUE TEEMA 2020 osas.
viewtopic.php?p=375199#p375199

fotek kirjutas: 25. 09. 2019. 09:59 Mida on siin halada nendel, kes sõitsid alla 10h...

Kusjuures tuleb täiesti nõustuda

Kuna ise pole varasemalt mitte ühelgi võistlusel osalenud, siis H100 tundus päris huvitava väljakutsena. Algselt lootsin endamisi ikka alla 10 tunni rajal olla, aga ilmaennustust vaadates polnud mitte milleski kindel. Lambid saatsin igaks juhuks juba TP3. Pärast starti võtsin rahulikult ning tormama ei hakanud. Eesmärk oli ikkagi mitte katkestada ning ühes tükis lõpuni sõita. Sõit ise: oli muda, oli raskeid tõuse, oli lausa seinu, oli hulgaliselt laskumisi, kust kõndides alla tulin, oli ilusat loodust, oli piisavalt TP'si kus ennast korralikult tankida sain, oli veel rohkem muda, oli võimalus päris pikalt üksi metsas sõita, aga midagi ränkrasket tee peal ette ei jäänudki...

Samas kuskil 15km enne lõppu, kui hakkasin järgi jäänud km lugema, oli küll selline tunne, nagu ma ei liiguks üldse edasi. Tol hetkel hakkas juba väsimus peale tulema ning see neetud muda muutus jube tüütuks. Eks ma aga tiksusin edasi ning kuskil 5km enne lõppu mõtlesin, et mingi hetk tuleks väike lõpuspurt teha. Pärast paari mudast km tuligi lõpuks asfalt ning siis sain lõpuks sõitma hakata. Viimasel 3km läksin vist lausa 5-6 ratturist mööda, sest lõpp oli lähedal ning muda enam polnud. Kokkuvõttes läks kõik hästi, jõudsin finišisse, väljas oli veel valge ning päris viimaseks ei jäänudki. Lisaks jäin ka ilusti 10h kontrollaja sisse.

Seega pole tõesti millegi üle halada - rada oli mõnusalt raske, korraldusele midagi ette heita ei ole ning isegi ilm polnud kõige hullem, sest hommikune vihm ei kestnud kaua.

Kas keegi oskaks õelda palju miilisõidul tõusumeetreid kokku võis tulla?