Pagan, kui hea oli. Ilm oli super. Kollased ja punased vahtralehed rajal, päike sillerdas järvedel. Värskendav kuuseokka lõhn metsas. Seltskond oli mõnus. Korraldus 5+. Seltskond oli isegi nii sõbralik, et peale stardisginaali ei tahtnud keegi sõbralikku vestlust katkestada ning võistlema asuda.
Kuna see oli minu esimene Haanja 100, siis olin eelnevalt endale plaani võtnud, et minu ainus eesmärk on rada läbida. Teine, salajane mina, oli teinud plaani, et ideaalis läbin raja 6h. Olen aastaid foorumis lugenud, kui raske, väsitav, tüütu, lõhkuv, nüristav, valgustav, emotsiooniderikas rada see on. Sellest oli mul ka korralik närv sees. Suurest himust raske raja ees olin viimasel kahel nädalal sõitnud Tallinnas Nõmmel kõikvõimalikest kohtadest mäest alla ja üles. Reede õhtul Võrru sõites kuulasin hullude heietusi ja küsisin mitu korda, et kas te räägite seda kõike minu psühholoogiliseks mõjutamiseks?
Olin valmistunud kahesuguseks rajaks: porine ja kuiv. Rattal olid porilauad ja tuled küljes. Kotis olid vihmase ilma riided, mis oli plaanis vajadusel teise või kolmandasse TP-sse saata. Kohapeal selgus, et rada on kuiv ning hommikul kruvisin porilauad ja tuled maha.
Õhtul enne magaminekut ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna rajale kahe joogipudeliga või camelbackiga. Raputaval rajal on oht pudelitest ilma jääda, aga camelback ei lase kuumal ilma korral seljal hingata. Öösel unes nägin ka küsimust keerlemas: pudelid või camelback, camelback või pudelid? Hommikul valasin joogi pudelitesse ja starti.
Stardis panime parajal kiirusel minema, metsavahele keerates olid esimestel raputavatel kohtadel pudelid hunnikus. Kontrollisin peale seda pidevalt pudelite olemasolu.
Üle pika aja võistlesin nii, et igas TP-s jäin seisma, võtsin süüa ja juua ning ajasin paar sõna juttu. See oli ka ainus võimalus juttu ajada, sest rajal olin kummalisel kombel üksi.
Esimene jama juhtus peale kolmandat (Karni) TP-d. Otsustasin, et mis ma tassin neid kahte pudelit kaasas, kui jõuan tühjendada ainult ühe pudeli. Lasin meeldival tütarlapsel pudeli täita ja tuiskasin rajale. Kuskil 64km-l tõmbasin pisikesest pudelist mehise sõõmu mett ja hakkasin joogipudelit haarama, aga mida polnud, oli pudel. Õnneks oli teises pudelis veel lonks jooki, millega loputasin mee alla. Lasin kohe tempo alla, sest kartsin haamrit saada. Õnneks Saaremaa sepad oma välinäitusega ei olnud viitsinud nii kaugele sõita. Sain ühelt abivalmis võistlejalt vahepeal ka lonksu juua ning see päästis olukorra. Sõitsin järgnevad 17km ehk 1h kahe lonksu peal.
Kukkumisi ei hakka mainimagi, neid ikka juhtus. Kõik need juhtusid mingil imelikul kombel lauskmaal (noh, Lõuna-Eesti mõistes lauskmaal). Kuna kukkumised tulid juba väga hästi välja, siis otsustasin ka laskumisel oma oskusi näidata ja kuna ühel pisikesel tagasipöördega 10m laskumisel oli sobivalt kohal ka fotograaf, siis tagasipöördel jätsin mulje, et esiratas takerdus mingi juurika taha ning fotograafi ees tegin ilusa kukerpalli. Minu kehalise kasvatuse õpetaja oleks minu üle uhke olnud. Lõug oli ilusasti rinnal, vasak käsi ette sirutatud ja rullisin ennast üle vasaku õla ja kohe tõusin ka jalgadele.
Kõik laskumised sõitsin alla. Pidevalt olin valmis selleks, et kohe tuleb midagi hullemat, kohe tuleb massimõrvar, mis on tapnud nii mõnegi mehe moraali ja ratta. Ühe laskumise ees nägin silti „MURDER“. Tuiskasin mäest alla ja mõtlesin, et kas see nüüd oligi massimõrvar? Kuna polnud kellegi käest küsida, siis alles finišis jõudis kohale, et see oligi see, mille pärast ma Nõmmel olin kaks nädalat rassinud.
Viimane kukkumine oli ühe kauni järve kaldal, kus avastasin, et parem jalg ei tule enam lukustusest lahti. Kuna oli väga juurikane koht ning rada väga kitsas, siis tahtsin parema jalaga toetada. Kuna jalga kätte ei saanud, siis käisin paremale küljele pikali. Tagusin kingade ja pedaalide vahelt mulla välja ning lukustus hakkas jälle tööle.
Ca 85km-l nägin nukra näoga meest ratast lükkamast. Selgus, et kett oli otsustanud katkeda. Andsin oma ketivõtme koos lukuga ning panin edasi. Hiljem kuulsin, et mees oli ikkagi sõidu lõpuni sõitnud-see tegi tuju heaks.
90.km alanud motivatsioonilaks oli hea. Rada muudkui langes ja kiirus aina kasvas. Metsavahel sõitsin üle 30km/h, maanteel ca 50km/h. Tekkis lootus, et lõpetan veel 6h sees. Ainus, mis minu moraali alla tõmbas oli enne teetruupi olnud mees, kes karjus, et ma ratta seljast maha tuleks. Mida kuradit hüüdsin ma vastu, ma olen kõik laskumised sõites võtnud ja nüüd mingi mees hakkab mind õpetama, mis ma tegema pean.
Kuna ta oma jonni ei jätnud, siis tulin ikkagi ratta seljast maha. Selgus, et viimasel hetkel, sest vastasel korral oleksin teinud ca 1,5m pea püstloodis kukkumise jõkke, kivide otsa.
Finišeerida oli mõnus: selle aasta esimene võistlus, kus ma ennast kooma ei sõitnud ja aeg 5:56 oli maasikaks tordil.
P.S. Hommikul ärgates tundus, et ma olen haigestunud. Dr Holden, kas järgmine aasta on garanteeritud sarnane seanss?
Või äkki isegi ketas taha?
3.tp-s laenas lahke kaasvõitleja kuuskanti ja pidu jätkus.