velo.clubbers.ee

Delfis käib suuremat sorti vaidlus - riik tahab kiivri kandmise kohustuslikuks muuta.
Enamik inimesi õigustab end sellega, et soeng läheb sassi ja kõik on üks suur poliitikute - rattapoodnike propaganda. Mõni 15-20 aastase staaźiga rattur lisab veel - minu kolp on tugevam kui mingisugune plastitükk.
Kiivri kandmine peaks elementaarne olema, nagu autos turvavöö kasutamine. Kas aga tädi Maalile kuskil Põlva külavaheteel kiivri mittekandmise eest trahvi teha, see on juba omaette küsimus.

Kirjutasin sinnasamasse Delfisse ühe kommentaari, kopin siia.
Enne ütlen veelkod, et kõik PEAKSID kiivrit kandma. Aga "tarberattureid" (kes ei sõida võistlustel, vaid igapäevaselt tööle, kooli, poodi) ei peaks mitte kiivrinõudega kottima, vaid ehitama siledaid teid, et autodega üldse kokkupuutumist ei oleks. Miks Holland, Taani, Skandinaaviamaad saavad ratturite eest hoolitsetud, liiklusõnnetuste arvud madalad hoitud ja samas pole kiiver seal kohustuslik?

to K, indrek.zolk@ut.ee, 08.08.2008 14:08
Küsimus ei ole selles, kas inimesed (eriti noored) peaksid kiivrit kandma või mitte. Üldiselt loomulikult peaksid. (Ise ka kannan, v.a. talvel, mil mul on pehme voodriga müts -- lihtsalt nii külm on kiivri jaoks.) Küsimus on selles, et kui asi muuta kohustuslikuks, siis tekivad ebameeldivad momendid. Austraalias on seda asja katsetatud, samuti Uus-Meremaal:
http://www.cycle-helmets.com/
http://www.cyclecraft.co.uk/digest/helmet_research.html
Tulemused on järgmised:
* surmajuhtumite arv on POSITIIVSES (ja stat. olulises) korrelatsioonis kiivrikandmisega. See tähendab, mida rohkem kiivreid, seda rohkem surmajuhtumeid. (Põhjusi ei tea, vast on asi mõnede kiivrikandjate uljuses? Et nüüd mul kiiver peas ja võin teha, mis tahan?)
* jalgrattaga sõitmise populaarsus väheneb. Kas tahate autosid ja ummikuid tänavatele juurde, seltsimehed?

Töötav abinõu on ikkagi kergliiklusteede rajamine. Kusjuures pendelrändeks on neid rajada lihtsam ja ka tähtsam -- maanteedel on kiirused suured, maanteeääred on vabad. Linnades on mõnel tänaval kõik nii täis ehitatud, et rattatee jaoks peaks millestki (mõnest sõidurajast vms) loobuma, keegi aga loobuda ei taha.

Mina kannan kiivrit ja soovitan alati ka enda rattaga liikuvatel sõpradel/tuttavatel kiivri osta. Palju lihtsam on silmast silma inimesele selgitada, miks kiiver hea on, kui teha seda Delfis masendudes.

Tegelik point oli ju alla 16-aastastele kiivrikandmine kohustuslikuks teha, mis on igati õige lüke.

lisaks zolki linkidele veel selline leht: http://cyclehelmets.org/
oli päris huvitav lugemine minu jaoks. ise kannan kiivrit ja propageerin seda ka teistele.
asi taandub selle cyclehelmets arutluste järgi ikkagi liiklus- ja jalgrattakultuurile. tallinn pole linn, kus kiivrita sõita.

Ok! ~Ma hakkan ka kiivrit kandma, kaua võib! Vahepeal rippus kiiver seinal, sest nokamüts tundus peas palju mugavam. Aga nüüd kui juba rattal el.mootor peal, kaal 2x suurem, siis tuleb ikka mõistuse häält kuulata.

olen korra pealt näinud kuidas rattur pärast autoga kokkupõrget otse peaga asfaldisse põrutas ja seejärel mõne minuti ebamääraslet tõmbles enne kui pildi ette tagasi sai. Ma küll ei tea palju kiiver seda leevendanud oleks, aga kahjuks poleks see kindlasti olnud. oli piisavalt vastik vaatepilt selleks et ise kiivriga koguaeg sõita.

Seoses kiivriga/kiivrita teemal olen nõus nendega, kelle arvates peaks olema see kohustuslik. Olen ise läbi elanud laksu, milles elu päästis kiiver. Asi toimus Otepäält välja sõites laskumisel lendas ees sõitva tüübi rataste alt metall-pulk mulle esirattasse ja ma tegin õhulennu kraavi kivi otsa. Kiiver oli pilbasteks, mul kulmu kohal (seal lõppes kiiver ära) u. poole sendi sügavune auk. Pilt tuli tagasi umbes pool tundi peale laksu. Ise ma seda pulka enam ei mäletanud, aga teised rääkisid. Naljalt peale seda ilma juba ei sõida (vähemalt alati metsa/maanteele minnes on teine peas, poodi just minnes ei pane alati pähe).

Kuni 18 võiks kiiver kohustuslik olla küll aga peale seda las igaüks talitab nagu õigeks peab.Ise kannan samuti igapäev ja ei ole ta nii segav midagi.

Kiivri kasutamine tuleks muuta kohustuslikuks. Minu arvates on see jalgratturite "turvavöö".
Ise kannan ka kiivrit ning soovitan seda ka sõpradele.
Eelmine kevad veendusin kiivri vajalikkuses.
Sõitsin mööda rattateed ning sõitsin ühest inimesest mööda, sattusin liialt äärekivi lähedale ning ei olnud eriti valvas. Järsku käis pauk ning panin küllili ja nii õnnetult, et esimene asi mis vasta asfalti käis oli pea. Kiiver oli tükkideks aga pea jäi terveks isegi väikest peavalugi ei tulnud. Ei taha mõeldagi mis oleks saanud kui mul poleks kiivrit olnud.
Kiivrit kannan ALATI kui sõitma lähen, isegi siis kui lähen poodi õlle järgi.

Kui mingi alalhoiuinstinkt eksisteerib, siis kiiver katab kuppu kah. Kõiki peatraumasid loetakse alati raskete hulka hoolimata sellest, kui lahti kolju selle käigus murdub.

ei saa vägisi mõistust inimestele pähe panna.
ja kiivri kandmine on AINULT kiivri kandja huvides, ilma kiivrita sõitja teistele suuremat ohtu ei kujuta, seega võiks küll teema jätta Darwini teooria otsustada.
Sama lugu autodega: seni kuni vöötrajal jalakäijatele otsa sõidetakse, ei ole minu arvates politseil moraalset õigustki aega kulutada turvavööde kontrollile.

Laupaev kirjutas:Sama lugu autodega: seni kuni vöötrajal jalakäijatele otsa sõidetakse, ei ole minu arvates politseil moraalset õigustki aega kulutada turvavööde kontrollile.

Kõik kindlasti teavad, aga lahtine turvavöö tagaistmel on üliohtlik ees istujatele.

http://www.postimees.ee/?id=31410" onclick="window.open(this.href);return false;

Meenutab auto turvavöö kinnitamise diskussiooni, kus mulli on rohkem kui sisu ja ohutus-teema muutub sujuvalt kodaniku-õiguste alaseks kraaksumiseks.

Vast ei ole sellel teemal kunagi liiga palju kraaksutud.Kui paljudes asjades võib lubada endale õppimist oma vigadest,siis pärast kiivrita sõitmist peaga asfaldisse ei pruugi rattajuht enam kunagi saada võimalust õppida oma veast.Kiivri kandmine peaks olema kohustuslik igas vanuses rattajuhile,iseasi kas ja kui rangelt trahvida kiivrita sõitjaid,siin vast kõige tähtsam ikka inimese enda selge mõtlemis ning analüüsivõime,kas ja milleks kanda kiivrit.

Kiivri kandmine võiks olla alla 16 a kohustuslik. Järelkasvu eest peab hoolt kandma, minumeelest ei ole ühtegi objektiivset põhjust, miks mitte kanda.
Kõigi eelduste kohaselt tekib selle sõidetud 10 aastaga piisav harjumus, et kiivrit kanda ka hiljem.

Põhjendus, et tekivad ummikud ning jalgrattaga sõitmise populaarsus kahaneb. Tekib mul küsimus, et kas Eestis saab asi väga palju hullemaks enam minna? Minumeelest meil pole arvestatavat kontingenti, kes teeksid oma igapäevased sõidud tööle-pood-koju-kooli jalgrattaga. Ka kliima ei soosi seda. Jalgratta teede ja sõitmisvõimaluste kohapealt ei viitsi üldse trükkida.
Ning kui mõni arvab, et kiivri kandmine teeb ta võitmatuks, ning kaitseb teda ükskõik mille eest - lolle leidub igas kandis. Kindlasti ka peale kohustuslikuks tegemist on neid, kes eiravad kiivrit. Nagu siiani on neid, kes ei kinnita turvavööd (milline iganes see "loogiline"põhjendus ka ei oleks) ning siiani on neid maimukesi kes kõlguvad tooli ning vööta, pea kahe toolivahelt õieli.

Kui see kiiver kasvõi ühe hooaja jooksul ühe inimese (veel enam noore inimese) elu päästab, siis on see kiiver end õigustanud. Või vähemalt säästab suve jooksul mõnegi ninaluu/lõhkise kolba/kooritud põse.

Soitsin isegi omal ajal kiivrita ja arvain,et mottetu asi... Kui lapsega soitmas hakkasin käima(7 aastat tagasi) käskisin tal kiivri pähe panna ja et asi oiglasem oleks,siis panin ise ka.Nyyd soitma minnes on see iseenesest moistetav,et kiiver peas.
Tahan öelda,et anname ise eeskuju,.sest tundub ,et paljudele on see ikka veel nö."häbiasi".

Tegin eile õhtust trenni ja üsna kodule lähedal sooritasin manöövrit "sõiduteelt kõnniteele" täiesti ebaõnnestunult. Käisin pikali sellise pauguga, et pilt läks natukeseks taskusse. Kui mul kiivrit peas ei oleks olnud, siis ma siin seda juttu praegu ei kirjutaks vaid viibiks ilmselt haiglas. Kodus kiivrit vaadates selgus, et see tuleb ilmselt minema visata - mitmest kohast pragunenud ja järgmine kord selle peale enam loota ei saa. Jutu mõte on selles, et kukkumiseks ei olegi alati vaja, et keegi kaasa aitaks. Piisab sellest, kui ise korraks eksid ja ongi tulemus käes. Ilmselt sain mingi kerge peapõrutuse, sest täna on pea terve päeva valutanud. Olen siiamaani ainult kiivriga trenni teinud ja teen ka edaspidi

umax kirjutas:Tegin eile õhtust trenni ja üsna kodule lähedal sooritasin manöövrit "sõiduteelt kõnniteele" täiesti ebaõnnestunult. Käisin pikali sellise pauguga, et pilt läks natukeseks taskusse. Kui mul kiivrit peas ei oleks olnud, siis ma siin seda juttu praegu ei kirjutaks vaid viibiks ilmselt haiglas. Kodus kiivrit vaadates selgus, et see tuleb ilmselt minema visata - mitmest kohast pragunenud ja järgmine kord selle peale enam loota ei saa. Jutu mõte on selles, et kukkumiseks ei olegi alati vaja, et keegi kaasa aitaks. Piisab sellest, kui ise korraks eksid ja ongi tulemus käes. Ilmselt sain mingi kerge peapõrutuse, sest täna on pea terve päeva valutanud. Olen siiamaani ainult kiivriga trenni teinud ja teen ka edaspidi

Mine arsti juurde kompuutertomograafiasse ... Kui pilt taskusse läks tuleks igaljuhul arsti juures käia ja lasta endal pea korralikult läbi vaadata ...

jah, said matsu kätte. 3 päeva pikali kästi vene ajal taolisel puhul olla.

Kellele ei sobi "tavalised" kiivrid, saab oma peanuppu trendikalt Yakkay's katta - www.yakkay.com

.