velo.clubbers.ee

Tere,

kuidas läbida selliseid teravaid kaave, nagu paar tükki eile Harkus oli. Kraav ise ju väike, aga silma järgi sellise kujuga, et hooga sisse minnes viskab üle. Kas:
- pidurdada enne hoog maha
- tavalise hooga esiratast nati kergitades sealt läbi sõita. St maandud kraavi põhja tagarattaga.
- sõidad nagu kraavi polekski ning palvetad et üle lenksu ei lendaks :)
- annad hagu, teed esiratta kergeks ja proovid "üle lennata"

Esimest kahte proovisin, teisi ei julgend. See tagarattaga sisse sõitmine lööb ka tavaliselt hoo peaaegu nulli, seega ei näinud suurt eelist. Kuidas teised?

Öeldakse, et väiksema raamiga peaks lihtsam olema... Kuigi mul 22´´ raam ja sõidupraktikat 1,5 hooaega, siis eilne rada oli mulle täies ulatuses sõidetav. Eks raskemaid kohti peab lihtsalt ennem korduvalt proovima... algul väikse hooga, siis lähed tagasi ja proovid kiiremini jne. Tihti on mõtekas ka vaadata, kuidas tugevamad sealt läbi sõidavad ja siis proovida järgi teha...

Mul on aga küsimus, et kas parem amort tuleks sellistes kohtades kasuks? Mul mingi odav vedruamort ja olen korduvalt kaalunud parema ostmise otstarbekust. Ja kuidas sellised "teravad" kohad hoopis karbonkahvliga võtta oleks?

Sellised kraavid nõuavad head keha valitsemist. tasakaal eelkõige. Kõik variandid on kindlasti kaheldava väärtusega. parim lahendus läbimiseks on kui keha jääb võimalikult stabiilseks ja ratas planeerib pinnast ehk küünarnukid ja põlved peavad tegema kiiret ja täpselt ajastatud tööd kui ratas üles-alla liigub. Nüüd tuli vist ikka väga segane jutt välja...hea kui keegi midagi aru saab või oskab lihtsamalt seletada.

raigo13 kirjutas:Mul on aga küsimus, et kas parem amort tuleks sellistes kohtades kasuks? Mul mingi odav vedruamort ja olen korduvalt kaalunud parema ostmise otstarbekuses. Ja kuidas sellised "teravad" kohad hoopis karbonkahvliga võtta oleks?

Kahjuks ei tea kui terav see Harku kraav oli aga teravat kraavi on kindlasti parem läbida pigem jäigema kahvliga kui pehme amordiga. Terava kraavi põhjas on ka amort pühjas ja raskuskese tahab vägisi üle lenksu tulla. Aga eks iga mees tunneb oma ratast kõige paremini ja asi jääb ikka harjutamise taha.
Tagumise rattaga kraavi põhja küll ei soovita hüpata, siis on raam sul rinnakorvis sees ka ja hing kinni. Sedasi võetakse pigem väikseid künkaid downkillerite poolt.

meelisxxx kirjutas:Kahjuks ei tea kui terav see Harku kraav oli aga teravat kraavi on kindlasti parem läbida pigem jäigema kahvliga kui pehme amordiga. Terava kraavi põhjas on ka amort pühjas ja raskuskese tahab vägisi üle lenksu tulla. Aga eks iga mees tunneb oma ratast kõige paremini ja asi jääb ikka harjutamise taha.
Tagumise rattaga kraavi põhja küll ei soovita hüpata, siis on raam sul rinnakorvis sees ka ja hing kinni.

See kõik juhtub ainult siis kui loodad et ratas kogu töö su eest ära teeb ja ise oled aktiivne nagu telliskivi.

Villem T kirjutas:

meelisxxx kirjutas:Kahjuks ei tea kui terav see Harku kraav oli aga teravat kraavi on kindlasti parem läbida pigem jäigema kahvliga kui pehme amordiga. Terava kraavi põhjas on ka amort pühjas ja raskuskese tahab vägisi üle lenksu tulla. Aga eks iga mees tunneb oma ratast kõige paremini ja asi jääb ikka harjutamise taha.
Tagumise rattaga kraavi põhja küll ei soovita hüpata, siis on raam sul rinnakorvis sees ka ja hing kinni.

See kõik juhtub ainult siis kui loodad et ratas kogu töö su eest ära teeb ja ise oled aktiivne nagu telliskivi.

Tegemist pole siiski ainult sõitja aktiivsusega, pigem ikka füüsikaga. Kui jääd lootma ratta "isetegevusele", siis on valutum jalutada
Sõidutehnikat saab arendada, seda harjutades. Sõidad läbi kraavi erinevate kiiruste ja tehnikatega, ning saadki teada mis sinu jaoks efektiivseim variant on.

Peab oma keharaskusega natuke mängima, siis saab ilusti üle. Minu puhul toimib selline variant, et keharaskus on sellel rattal, mis parajasti ei ole kraavis. Aga suurel kiirusel ei oska veel seda rakendada . Eks see kõik nõuab harjutamist.

Jätkan vana teemat.

Harku metsas on mitmeid selliseid teravaid kraave. V-kujulise profiiliga, kus kraavi üks külg ligi ratta pikkune on ja kraavi põhi 60-70 kraadise käänaku teeb. Paremal juhul veel mõni juurikas kah veeremist takistamas.

Lähenen minimaalse hooga, sadulast tulen välja, lasen kraavi läbides rattal enda all edasi-tagasi kiikuda, aga ikka kippub kraavi põhjas amorti põhja lööma ja üldse on kogu protseduur väga ärev.

Eile katsetasin varianti kus lasin end põlvedest all ja hetk enne esiratta kraavi põhja jõudmist sirutasin - see tõmbas nagu ratast ülespoole ja natuke oli sujuvam läbimine. Aga väga kindlat tunnet ei tekkinud veel.

Kuidas asjatundjad selliseid kraave läbivad?

Üldiselt tuginedes kõhutundele. Samas on juhtunud, et liiga uljaks minnes on kõhutunne lenksult tagasilöögi saanud

Ma ise pole kunagi nii jupikaupa oma tehnikat analüüsinud, aga kraavidest saan enamasti läbi küll Minu jaoks loogiline tehnika on kraavi mõõduka hooga sisse sõita (liiga aeglase hooga on kaldast üles saamine raskem), keharaskus on natuke taga, nagu ikka väikesel laskumisel. Vahetult enne seda kui esiratas kraavi põhja jõuab, tõmban kätega lenksu üles, et esiratas veereks vastaskaldale, samal ajal liigutan keharaskuse tagant ette, see aitab siis ratta kraavipõhjast üle. Ja muidugi kohe paar kiiremat pööret pedaalidega, kui tagarattal pidamist on.