Olgu peale,
Paar lauset oma kolmandast Haanja100’st,
Mis? Haanja100 MTB ehk 100 kilomeetrit maastikurattasõitu vaimselt haigetele
Kus? Võrumaa metsad ja Vabariigi kõrgeimad mäed
Millal? 28.sept 2013 kell 9.00
Miks? niisama
Nagu eelnevate päevade ilmateade lubas oligi hommikul päris jahe. Kodus auto aknaid ei pidanud õnneks kraapima, aga värav oli küll jääs. Kohale jõudes tundus ikka veel suht jahe ja ei raatsinud eriti ratta riideid selga panna kohe. Soojenduse algus oli ikka sigakülm, seda isegi jakiga, sel hetkel ei kujutanud ette, et kuidas ma ilma jakita üldse sõitma lähen. Õnneks sai kere piisavalt soojaks aetud ja vatijoped ning muud vammused võis rahulikult maha jätta. Selga jätsin lühikesed riided, alussärk, käised & sääred, kingakatted ja buffi.
Start oli mõnusalt rahulik nagu ikka. Päris uhke tunne oli sõita, kui paar rida eespool paistis maailmameistri särk. Metsa pöörates olin mõistlikuse piires mingile normaalsele kohale ennast sebinud , natuke hiljem loeti selleks kohaks 35, see tundus pikemas perspektiivis väga hea orientiir. Esimesed 30km sõitsin üsna tugevalt, siiski üritasin vältida kõrvetamist ja peaaegu sain sellega hakkama. Eks ikka tekkis ahvatlusi natuke hagu alla panna ja kiiremini liikuda.
Kilomeetrid 35-45 olid hästi natuke raskemad juba, ei olnud seda alguse duhhi enam. See sektsioon läks natuke rahulikumas tempos ja üritasin mingi normaalse rütmi leida endale. Selleks ajaks sain selgusele, et organism eriti juua ei taha sel päeval. Enne starti jõin igaks juhuks ohtralt ja see andis tunda. Proovsin küll metsapeatust vältida, aga peale teist TP’d sain aru, et kui juua juurde tahan, peab kuskilt midagi välja laskma ning nii tegingi. Ette rutates võib öelda, et kulus väga vähe jooki ikka. Jõin ühe 0,75l pudeli ja teisest pudelist ühe lonksu ainult ning lisaks igas TP’s ühe topsi jooki.
Meeldiv on tõdeda, et mõrvari laskumine on minu jaoks just
another day in the office, ei suuda meenutuda, miks kuradi pärast ma mõned aastad tagasi seal esimene kord jala alla tulin. Seekord sai enne mind üks lätlane šoki seal üleval, tükk aega vaatas sinna sügavikku ja mõtles, et äkki peaks julgustuseks mõned grammid Rigas palsamit võtma või midagi sellist. Ega Lätis nii suuri mägesid vist tõesti pole.
„Kõrrepõllu“ tõus on omaette ooper, visuaalselt hinnates on tõusu gradient väga süütu ja muda ka nagu eriti poleks, aga kui seal sõitma pead...joppenpuhh. Ma olen päris kindel, et kui seal põllul asjade kaalu arvutada, peab massi korrutama raskusjõuga läbi vähemalt kaks korda, aga võibolla isegi kolm korda.
Vahepealne osa kulges rahulikult, aga ühtlaselt heas tempos. Enamus aja liikusin koos Sanderiga, naersime mõne lätlase või minu feilide üle ja ajasime niisama rattajuttu. Isegi Läti Vabariigi kõige saamatum baigimees ei suutnud meid kaua aega singlil pidurdada ning saime kiiresti mööda temast. Peale 3ndat TP’d hakkasin matemaatikat peas tegema (sest spidol paar nupuvajutust teha on liiga lihtne...) ning suure integreerimise ja võrrandite lahendamise tulemusena sain aru, et lõpuaeg ~5h00min on isegi võimalik ja sellest kasvas välja päris suur motivatsioonipakett, et tempot peal hoida.
Taevatrepi (tegelikult Vällamägi hoopis- toim.)sektsioon oli muidugi väga ropp. 32-32 ülekanne ei lubanud sellel päeval, minu jalgadega, päris kõiki pakkumisel olevaid tõusumeetreid sõita. Võistlusele eelnevatel päevadel kaalusin küll varianti ees 22T hammaka comebacki teha, aga viitsimatuse ja enesekindluse tulemusena jätsin ära selle ürituse. Üldiselt sai 32-32 hästi hakkama, ei kahetse.
Viimases TP’s RC Cola ruulis nagu alati. Kahjuks sai selgeks asjaolu, et lõpuaeg 5:00 jääb pigem ära see aasta. Õnneks suutsin arbuusi söömise kõrvalt reageerida mööda kihutavale Kaupole ja võtsin sleppi. Tempo oli algul kõva, hoidsin nii madalale kui sain, hambad kolisesid vastu stemmi, aga maha ei tahtnud jääda. Rahulikumal momendil avastasin, et Sander on tagant kadunud, ise pühkisin samal ajal meetrist ilaniiti lõua küljest ära ja ootasin, et pulss tuleks tumepunasest alla tagasi ning seejärel üritasin ka tööd teha. Viimased 20km olid üldse üles-alla tempoga minu jaoks. Mingi hetk suutsin mõnuga 40-45km/h kruusal kilomeetreid õgida, aga teine hetk jälle imesin tõuse rauad vasakul, oli paras kangutamine.
Ühe veekogu ääres, kus hästi palju vahtralehti maas on, oli mingi kahtlane värav tekkinud, jube järsku tuli ka veel teine. Ma ei tea kui lai see värav ennem mind oli, aga peale minu läbimist sai sealt 720mm lenksuga läbi arvatavasti. Enda kiituseks suutsin jube täpselt keskelt minna, mõlemad lenksu otsad said võrdse paugu ja kägarasse ei pannud.
Hawaii tiimi mees, kes vihjas peale meie möödumist, umbes midagi sellist, et lõpuosa on maanteemeestele (vihjates ilmselgelt meile ja sealhulgas mulle) eelis ja tal pole midagi teha; ära palun kunagi solva mind niimodi enam
Ma pole maanteerattaga kunagi sõitnud isegi ja ei plaani ka.
Kuradimägi oli tavapäraselt ikka selline tore atraktsioon enne lõppu. Tunne selline, et ratas kaalub sada nelikümend kolm tonni ja kõige väiksem ülekanne on 58-11. Lisaks jalad upuvad piimhappes ja psühholoogilise tervise tase on „mul pohhui, niikuiniigi kõik kõnnivad siin raudselt“.
Aiamaa kõrval, ca. 3-4km finišini vist, oli Kaupo mingi paarkümend meetrit eespool, küpsetasin valmis plaani, et võiks enne lõppu mööda saada ikkagi. Võtsin viimase geeli ja lonksu jooki enne suurt lüket, aga kui pilgu ette tagasi suunasin ja vajutama hakkasin oli ees tühi maa ja pidingi lõpuni üksi tulema. Finiš. 103,1 kilomeetrit tehtud jälle, meeleolu fantastiline.
Protokollis numbrid 5h 08min, lihtsalt super. H*i ma sõidan sellest ajast kunagi kiiremini veel. Algne plaan aeg alla 6h saada sai täidetud vist (aja parandus eelmise aastaga 1h15m). Keskmine kiirus gramm üle 20km/h on ka ulme. Lõppkoht 27. on samuti hindele viis (fiktiivses, ainult eestlased, vanuseklassis koht 19.).
Riietus toimis, väga külm ei olnud kordagi, kuigi pidevalt oli selline hästi kergelt jahe olla. Paari tõusu peal oli soe isegi. Lisaks sain hakkama ilma kooma või haamrita. Kramp käis korra kollitamas, aga üheskoos magneesiumiga ajasime ta ära. Kümme geeli, paar kurgitükki ja väike arbuusikärakas ei saaks Imre Kose heakskiitu, aga need asjad hoidsid ilusti nälga eemal terve aja vältel.
Matsu ka väga hullult ei pannud, va. üks lähitutvus võsaga ja bikeflip õnneks ilma minuta pardal. Ratas oli üldse väga tubli, pidas algusest lõpuni, tegi kõik nii nagu ma tahtsin ja pudeleid ka maha ei sülitanud.
Hullult vedas ka ilmaga mul, sest mitte piiskagi ei saanud vihma. Tugev käepigistus neile, kes vihma pidid rajal trotsima.
Filosoofiline küsimus, et kas H100 on Eesti raskeim maraton? Haanja100 ON raske sõit, fakt. Õnneks või kahjuks ma pole Voore3000’le roninud, ka omamoodi fakt. Kevadine Jõelähtme üritus pole ka üldse meeldiv, kui põhimõtteliselt eelmine päev on lumi alles ära sulanud ja jalad on hooaja mõistes „külmad“. Eks tõde peitub seal keskel .
Kohtumiseni 2014,
Mihkel