velo.clubbers.ee

Toimetajalt Tarmole, peaks olema just R-kioskites ja suurtes toidupoodides (Rimi, Prisma, Selver jt), vähemalt nii näeb ette leping Lehepunktiga. Ehk tõesti mitte kõigis, aga paljudes küll. Reedeks veel novembrinumber polnud ehk poodidesse jõudnud, aga sel nädalal on küll müügil. Kindlasti on ka Statoili bensiinijaamades.

Kas poleks mõtekam teha siin koostööd rattakauplustega, kus ajakiri múúgil oleks?

Signore Vahur Kalmre, primo giornalista di ciclismo estone, on tegelikult päris kõva saavutusega toime tulnud.

Kiidan ka signoret. Ajakiri on hea ja veel paremaks saab alati minna. See pole etteheide, vaid pigem innustus. Tegin eile püsimakselepingu, sest ei viitsi mööda poode tuulata. 3.90€ kuus pole palju hea asja toetuseks, seda enam, et see on ainuke omalaadne meedium, mis seotud lemmikhobiga.

Toimetajalt Tarmole, aitäh.
Toimetajalt Rivole, mul oli ausalt öeldes sama mõte, aga rattapoed pole sellest eriti huvitatud olnud (va Specialized).

Vastavalt masside soovile, nüüd siis ajakiri "Ma Olen Jalgrattur" saadaval ka ProShopi kaupluses ning e-poes: https://proshop.ee/home/3650-ajakiri-ma ... attur.html

Ajakirja algusest saati otsustasin esimest korda,et jätan ostamata. Ostsin selle alati kahel põhjusel, toetada jalgrattasporti ja et seeläbi toetada jlgrattasporti. Kohe alguses olgu öeldud, et ajakiri on ilus ja hea, aga...seal ei ole midagi minule. Olen seadnud endale eesmärgid kuidas paremaid tulemusi saavutada ja ahmin infot erinevatest kohtadest. Sooviksin näha uudiseid kuidas muutuda veel paremaks, kas siis uusi treeningplaane või kuidas saaks jalgratast tehniliselt paremaks muuta a'la 1x10, 1x11(MTB) jne. Aga ajakirjast loen ainult persoonilugusid. Loodan et ajakirja autorid ei solvu sellisel määral, et loobuvad oma tegemistest,vaid see annab neile uusi ideid. Kas oleks paha idee kui lisatakse rubriik, tehnikast, võimalustest treeningustest? Lihtsalt sõbralik ettepanek.

Persoonilood on vist meie ajakirjanduse üldine häda. Õigemini, viga pole ajakirjanduses, vaid persoonides, mis ei innusta. No käisin kuskil kõrbes sõitmas. Teenin leiba Prantsuse klubis. No, hea. Aga need ei innusta teid, hea PKT, parematele tulemustele. Kuigi peaksid. Või ei oska ajakirjandus motiveerivaid persoone üles leida - õigemini - persoonis motiveerivat üles leida ja lugejani tuua? Kui nii, siis ei ole ajakirjandus oma tööd teinud.
Võtame näiteks Spordipartneri omaniku hr Kuke. Paljudele on tuntud hr Kuke spordisaavutused, kuid vähem teatakse, et hr Kukk tuli rattaspordi juurde huvist rattaid putitada ja tööle panna. Ratta hooldamine, remont, väikestviisi ehitamine - kõik see võib olla huvitav ja suurt rahuldust pakkuv. Eriti nüüd, kus paljudes töödes käelist tegevust enam polegi.

Toimetajalt. Vahvad mõtted, PKT, aitäh. Kas näiteks lugu Ronde van Vlaanderen Cyclost ei motiveeri teid paremaid tulemusi tegema? Või Reiko Rosenthali jutt sellest, kuidas õigesti sõita cyclo-crossi? Jne. Nn praktika rubriik (Kasulikku) on kindlasti oluline ning kui leiame õigeid ja huvilisi autoreid ja rääkijaid, siis kindlasti jätkame sellega.

Minu arvates on teemadering täisti ok, eriti palju ei anna kirjutada variatsioone teemal "selleks, et jalgratas kiiremini edasi läheks, tuleb kõvemini pedaale muljuda".

Võtame asja majanduslikust vaatenurgast.
Miks ma peaksin "Ma Olen Jalgratturi" ostma?
Mis kasu see mulle annab?
Rattasporti peetakse rikaste inimeste alaks.
Ometi on ratturite hulgas palju ka neid, kes rahaga kokkuhoidlikult ringi käivad.
Mida pakub Ma Olen Jalgrattur neile?
Numbri hind on 4.90€ [1]. Mida ma selle eest saan?
Võtame konkreetse teema. Mul läks taqapidur lõdvaks. Sai sätitud ühes ja teises töökojas. Mõlemal korral sai tööle, kuid mõne aja pärast lõtv uuesti. Kogu aeg ei jõua töökojas käia. Lihtsamad probleemid peab ise lahendama. Täna vihmane ilm, pühendasin terve päeva ratta uurimisele.
Uue Tiagra (4700) R517 ketaspiduril on üks väike kruvikene, cable adjustment bolt. Seda keerates saab välise piduripilu väiksemaks ja piduri korralikult kakkima. Enne sai mitu muud hüpoteesi läbi uuritud - pidurilingi käiguulatust reguleeritud, uus piduritross (3.50 €, medium level, Velopluss) ostetud, internetist videosid uuritud. Videotest, muide, ei piisa, peab läbi töötama tootja originaalmanuaalid. Shimano puhul aga on õigete manuaalide ülesleidmine ise probleem.
Kokkuvõttes, kui "ajakiri ilmub 6 korda aastas paaritutel kuudel, võttes kokku hulga päevakajalisi sündmusi, inimeste muljeid, üritusi ja palju muud rattateemalist", siis võiks ehk muljete ja päevakajalise osakaalu veidi vähendada ja suurendada rattahuvilisele konkreetseid lahendusi pakkuvate kirjutiste osakaalu (konkreetne €€€€ võit iga artikli juures). Nagu näiteks see Redbike soovitus niiskus rattast välja saada. Samuti ketihooldus jms ABC teemad. Kõige suurem võit on aga ohutusest. Ohutuse osakaal võiks olla kohe 25% ajakirjast. "Ohutu rattasõit" kaanele! Kaante vahele igasse numbrisse nõuandeid ohutuks sõiduks. See võiks müüa.
[1] https://proshop.ee/home/3650-ajakiri-ma ... attur.html

"Ma Olen Jalgrattur", palun ärge jumala pärast muutke oma toodet miskiks teeningpäevikuks või DIY-manualiks. Seda kõike leiab piisavalt ja igast asendist põhjatutest netiavarustest! Kui sealt ei leia, siis pole ka 1-2 leheküljest ilmselt abi...

Kirjutage ikka sellest, mida netist naljalt ei leia ja ei loe. Vahetud muljed ja kogemused, head "omad" fotod, aeg-ajalt ka mõni filosoofilisem poogen, jne.

ciclismo kirjutas: ... Shimano puhul aga on õigete manuaalide ülesleidmine ise probleem...
...suurendada rattahuvilisele konkreetseid lahendusi pakkuvate kirjutiste osakaalu..

Shimano tehniline dokumentatsioon on vabalt saadaval: http://si.shimano.com/#/ , sealhulgas mainitud Tiagra 4700 Dealer Manual: http://si.shimano.com/pdfs/dm/DM-GN0001-20-ENG.pdf kus piduritest 55 lehekülge infot alates leheküljest 76. Ka Sramil tehniline info saadaval: https://www.sram.com/service . Ma ei näe, et manuaalides oleva kordamine ajakirjale midagi juurde annaks.

Soovitan tegijatel sirvida ajakirja "Digi" ja sealt rubriike, nagu nt. uued tehnoloogiad, ülevaated, kasutajate kogemused jne, üles korjata. Sellise ajakirja telliksin ka ise hea meelega. Sekundeerin kasutaja PKT mõtetele ja ilukirjanduslikku laadi sisu osakaalu jätaksin tunduvalt tagasihoidlikumaks.
Igal juhul jõudu tegijatele

Ma isiklikult arvan, et ajakiri peab olema tasakaalus: midagi sportlastele, midagi tavakasutajatele, midagi hipsteritele, midagi matkajatele.
Rohkem kodumaiseid lugusid, ülevaateid ja alati natuke ajalugu.

PS. Tehnilisi manuale pole küll vaja, neid on nett piisavalt täis.

Mida rohkem tuld, seda enam mõtteid ...

ma ühineks juuser78 kommentaariga, nimelt ostsin üle pika aja eelmainitud ajakirja ning persoonilugusid on sama palju kui Kroonikas (ok, Sõõrumaa oma pendliga oli puudu, aga küll aasta lõpus jõuab). Rattasõit on osaliselt ikkagi ka tehnikasport, kus tahaks näha teste mingi uue rattaga, komponentide või seadmete võrdlusi ja katsetusi ehk tõesti midagi Digi või TMi varasalvest. Ronde van Vlaanderen lugu mulle meeldis, aga kasvõi persoonilugudest võiks välja tulla, mis ratta, raami, groupseti, rehvide jne komponentidega peakangelane sõidab. Muidu ongi Eesti minusuguseid rattureid täis, kes pühapäeviti õlle järel käimiseks alla karbon raami ja ultegra juppide ei vaata, aga meistrivõistlusi võidetakse tegelikult mingite aluraamidega üle 10 kg jurakatega Hoolimata eelnevast tekstist, siis tegelikult ma suures plaanis ei vingu ning olen tänulik, et selline ajakiri üldse ilmub.

Toimetajalt. Tänan kõigepealt arvamuste eest, mis ei ole sugugi vingumine. Eks ajakiri otsibki seda õiget sisuvahekorda rattasõidu erinevate külgede vahel. Vähemalt praegu on küll eesmärgiks hoida just seda mitmekesisust - teha ajakirja võimalikult paljudele rattasõitjatele, näidata seda kogukonda just kogu tema mitmekesisuses, rääkida erinevaid lugusid, otsida erinevaid lähenemisi, külgi, probleeme. Kas see eesmärk ka ajakirja edus ja elus hoiab, seda näitab (lähem) tulevik. Kindlasti võiks ja peaks ajakirjas olema ka Kasulikku rubriik (ongi ju!), kuid loomulikult ei taha hakata (ei jõuagi) konkureerima netiinfoga.
Üks küsimus siiski. Oma kogemustele toetudes peaks nagu teadma ajakirjanduszanritest kõike, seega ei saa ma aru, kuidas neid persoonilugusid siis nõnda palju ajakirjas on. Viimases numbris on persoonilugusid tegelikult ainult kaks (Roomet Säälik ja Jano Lepik), ülejäänud lood pole kindlasti mitte persoonilood. Loomulikult räägivad lugudes inimesed, kuid üks räägib filmifestivalist, teised munakivisõidust, kolmas Haanja100-st, neljandad rattaorienteerumisest, viies rattaga uitamisest, kuues cyclo-crossist, seitsmes oma rattast jne. Nad ei räägi iseendast, nad räägivad (ka läbi iseenda) oma tegevusest või konkreetsest teost (näiteks osalemine Ronde van Vlaanderenil või mis rattasõidustiil on cyclo-cross). Neid lugusid persoonilugude alla liigitada ei ole päris õige. Kohe mitte ei ole.
Ahjaa, nali naljaks, aga pendlipersoonilugusid ei tule.

Sissejuhatuseks ütlen, et pole ajakirja tellija. Kuid poes olen sirvinud ja tundub väga tasakaalustatud kirjutis (erinevalt ühe eelneva üritajaga). Täpselt nii võikski jääda. Põhjus on lihtne - tippspordist ja tipp tehnikast huvitatud on niiüliväga uudishimulikud nagunii, et on oma info juba välismaakeeltes leidnud. Kuid oma inimene asjade sees annab artiklite sisudele alati uue mineku.
Ise lisaksin ühe teemaderingi rattameediasse - jalgratas kui kollektsioneerimise või investeerimise instrument. Ma ei pea silmas neid eestlasi, kel kodus talve-, suve-, sügise-, cyclo-, treki-, tempo- jnejnejne.rattad. Juba Eestiski on mitmeid kes on soetanud endale mingi erilise puudutusega ratta omale kodu (või kontori) seinale ruumikujunduseks. Mujal maailmas on sadu inimesi, kel on sadu rattaid seinal. See võiks ka meie rikkusruumis kunagi olla osa. Näen kui rikutud on idaeurooplaste arusaamine retrost (tooted meie müügikuulutusmaailmas ilgelt ülehinnatud), kuiväga ei tehta vahet lihtsalt vanal asjal (väga hästi töötaval isegi) ja kollektsioneerimisobjektil.
Aga ajakirjale jõudu ja kestvust.

[OT]Andres - Sa müüsid Colnago Masterit mingi aeg, kui ei eksi? Ebay on õige koht selliste asjade jaoks- seal saab väga kiirelt hinnatud asjadest lahti. Paar aastat tagasi müüdi ühes auto foorumis vist ligi 3 aastat Mercedese originaal AMG Penta 16" valuvelgi. Siin müües on väga väike turg inimestest, kes on teadlikud, millega on tegemist.[/OT]

Ajakirja lugedes huvitavad mind kõige rohkem just persoonilood. Ja nagu näha, läheb juba teine aasta - jaksu edasiseks!

Tõnu! Kas kuskil mu kirjutises oli juttu minu müüdavatest asjadest? Mis ebay puutub Eesti ajakirja? Jalgratas-jalgrattur-sport-kultuur. Need asjad on ju ühe puu eri oksad

See oligi teemaväline jutt ja rohkem lihtsalt tähelepanek, kui nõuanne. Tegin postituse selgemaks.

Ka "Ma Olen Jalgrattur" ise on hea kollektsioneerimise - või isegi investeerimise - objekt.
Mitmekülgsuse hoiatav näide on kunagine ajakiri "Mees". Osutus, et mehed on erinevad, ei saa teha ajakirja kõigile meestele. Ratas kui investeerimisobjekt - sellest saaks huvitava teemakäsitluse, sest tundub arusaamatuna, kuidas rattasse "investeerides" saab plussi jõuda. Ühelt poolt on foorum on täis müügikuulutusi, kus internetist (odavalt) ostetud, mittesobivast kraamist püütakse vabaneda. Teisalt, kui restaureeritud Rootsi sõjaväeratast (26 kg) müüakse 1234 € eest, siis peab sellel mingi ostjaskond olema. Ratas kui kultusobjekt?

Täiesti teemaväline postitus:
Kui mitu Postitas ciclismo aliast siin foorumis tegutseb - esimene oli avatariga poiss prillidega, siis avatariga ilma näota, kollases särgis, raseeritud rinnaga, nüüd avatariga tulemussportlane porise näoga. Ajaloo huvides ja järjepidevuse säilitamiseks tahaks prillidega poissi tagasi. Sain temaga rohkem samastuda.

ciclismo kirjutas:tundub arusaamatuna, kuidas rattasse "investeerides" saab plussi jõuda

Investeerimine = vara soetamine, lootuses vara väärtuse tõusule tulevikus. Seepärast olekski paljust kirjutada: millised rattad saavad muutuda väärtuslikeks mõnekümne aasta pärast. Millised mõnekümne aasta tagused oleksid väärtuslikud täna jne. Aga see ongi suht pikk teema. Kui ajakrjanik leiab teema huvitava olema, ehk me leiame palju huvitavat jutu- ja pildimaterjali

Kollektsioneerimine ja investeerimine tuletas meelde, et Maneeži tänaval Riigiarhiivi galeriis on üleval näitus jalgratastest. Võibolla saab sealt inspiratsiooni vähemalt üheks artikliks.

andresle kirjutas:

ciclismo kirjutas:tundub arusaamatuna, kuidas rattasse "investeerides" saab plussi jõuda

Investeerimine = vara soetamine, lootuses vara väärtuse tõusule tulevikus. Seepärast olekski paljust kirjutada: millised rattad saavad muutuda väärtuslikeks mõnekümne aasta pärast. Millised mõnekümne aasta tagused oleksid väärtuslikud täna jne. Aga see ongi suht pikk teema. Kui ajakrjanik leiab teema huvitava olema, ehk me leiame palju huvitavat jutu- ja pildimaterjali

MOJ, võtke ühendust Andresega. See on väärt idee!

kogujate rahustuseks pean mainima, et põhimõtteliselt mitte ükski tänapäevastest meie kaubandusvõrgus müüdavatest ratastest ei oma tulevikus mitte mingisugust kollektsioneerimisväärtust, kuna tiraažid/partiid on liiga suured, komponendid on laialt levinud ning kõik raamid tulevad paarist Aasia tehasest. Nende tulevane väärtus on siiski võrreldav vaid praktilise väärtusega ehk kui töötab, siis mingi raha ikka saab, aga investeeringuobjektiks on neid raske lugeda.

camouflage kirjutas:kogujate rahustuseks pean mainima, et põhimõtteliselt mitte ükski tänapäevastest meie kaubandusvõrgus müüdavatest ratastest ei oma tulevikus mitte mingisugust kollektsioneerimisväärtust

Siit lausest hakkabki hargnema. Ma toon näite isiklikust kogemusest. Mul liigset raha pole, investeerimisratast osta ei jäksa ega ka taha eriti. Aga kollektsioneerimisratta sarnast oman ja selle iga seibi järgi võin seletada, mis puudu jääb. Ja miks mu ratas on 1500ga müügil ja keegi küsib kuskil millegi eest 15000. Tänased rattad oleksid väga teemad - Sagani tänane Spessu maksab 30 aasta pärast raudselt 10x rohkem kui tänane hind. (Inflatsiooni ei arvesta). Aga kes eestlastest küsib Gerd Kodanikult või Risto Usinalt otseteed Sagani rattani? Ja on nõus maksma u.10-50% rohkem kui selle sama ratta hind Sulev Lipu poes? Me oleme valmis ju tänastest masinatest maksma vaid 10-50% alla letihinna

Andres- millega tõestada mõne haruldase ratta päritolu? Siin üks näide rattast, millel silma järgi küll ei ütleks, et pole originaal: https://www.ebay.com/itm/Colnago-1996-M ... SwKQ9aBQgm. Ratta ajalugu küll teada: "Stripped of all paint and chrome and repainted in the Mapei 30th anniversary colour scheme. The frame was NOT repainted by Colnago as they communicated to me that they haven't repainted frames in over 10 years.". Sama moodi on ebays mitmeid Telekomi värvides Pinarellosid olnud, mida müüaksegi originaalide pähe, kuid kui panna sama ajastu pilt kõrvale mõnest Telekomi sõitjast koos rattaga, siis erinevused originaaliga on ikka suured.

Sagani näide väga ei sobi, kuna siin ei ole oluline ratas ise, vaid see, et ta on seotud konkreetse persooniga ja antud juhul ratas ei ole üldse eriti ekstravagantne ese, kuna müüakse ka kuulsuste taskurätte, näritud nätsu ja mida iganes. Minu kommentaari mõte oli, et konkreetselt meie kaubandusvõrgus müüdavatel ratastel, mida meist igaüks saab poest osta, puudub tulevikus kollektsioneerimisväärtus.

teema kaldub ajakirja kaante vahelt jube kaugele välja. Kui on soovi, tehke kogumisväärtusega rataste kohta oma teema.

Ega siin mingit pikemat teemat ei olegi.

*Plekktoosist välja!
kuidas tuua inimesi autorooli tagant ratastele (juhtkiri)
*Ratta seljas Riigikokku
erinevate poliitikute suhtumised, miks panus rattateemale (veel) pole ühtki Eesti poliitikut (Vakra) õnnelikuks teinud
*Haarav heitlus norrakatega
Aksel Nõmmela suursõidust EM-l tipp-proffide Kristoffi ja Boassen Hageni vastu (teisele pani ära, esimesele jäi veel alla)
*Vana ratas jutustab
põnev lugu mahajäetud kuurist rattarisu taastamisest

2. (juuli 2017), 3. (sept 2017), 4. (sept 2016) ...

"Fätikultuur kogub Eestis tuure"
- kes nad on, fätimehed?
- fätt - tõsine spordiriist või hoopis enese näitamise vahend?
USA redneck mud truck racing https://youtu.be/2bj7qJKDpBs kui paralleel (Aga kus on tšikid?)

Rattaajakiri Ma Olen Jalgrattur jätkab tulemist ka uuel aastal, esimene number ilmub märtsi alguses.

Hea rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur tellija ja muidu lugeja!
Eesti jalgrattaajakiri Ma Olen Jalgrattur jätkab ka 2018. aastal lugude kirjutamist rattasõidu erinevatest külgedest. Et koguda selleks võimu ja võimekust, ilmub ajakiri 2018. aastal viis korda: märtsi, mai, juuli, septembri ja novembri alguses. Aasta esimene number tuleb 2. märtsil.
Tellimishinnad on jätkuvalt samad: 3 nr hind 12,50, 5 nr hind 20,00, e-arve püsimakseleping 3,90.
Kõik ajakirja senised tellijad saavad kätte oma tellitud numbrid, vastav aeg pikeneb ühe numbri võrra edasi.

Jalgrattaajakirja Ma Olen Jalgrattur saab tellida Express Postis:
https://tellimine.ee/est/ajakirjad/maolenjalgrattur
Telli ka endale rattaajakiri, nii toetad selle ajakirja ilmumist.

Saab juba välja öelda mõned lood, mis tulevad rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur märtsinumbris: raadioside velotuuridel - poolt ja vastu; trekisõit kui jalgrattaspordi essents; kolm mäge päevas, seitse päeva jutti - see on Haute Route Alps; Eestilgi on oma käsitööjalgratas; kes on lätlane Madars Apse ja kes oli Karl von Drais ... Kaanelugu on siit veel puudu.

Kes tuleb kaanele?
a) Aksel Nõmmela
b) Tanel Kangert
c) Mihkel Räim
d) Martin Laasu
e) Tanel Padar
f) Gerly Padar
g) Karl-Erik Taukar?
h) Jüri Ratas
i) Taavi Aas
kes?

Läheneva Vabariigi 100. aastapäeva puhul tahaks aga siin veloclubis juttu teha ka Ants Käbist, legendaarsest rattamehest ja rahvusliku spordiliikumise edendajast. Lähipäevil.

See nimi on selles valikus tõesti olemas!

Rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur 11. number on kohe-kohe tulemas. Ilmub märtsi alguses. Millest seekord?

Pro Mihkel Räim räägib oma profiaastatest, ka sellest, et peab klassikutest ühepäevasõite oma suureks unistuseks. Lapsest peale.
Raadioside velotuuridel – poolt ja vastu. Arvavad Tanel Kangert, Rein Taaramäe, Risto Usin, Jaan Kirsipuu, Riho Suun.
Infograafika tutvustab kevadisi monumente. Millega tasub kursis olla.
Kes oli Karl von Drais ja miks tema loodud ratta koopia on Eesti jalgrattamuuseumis.
Trekisõit kui jalgrattaspordi essents - on vaid tervikuks sulanud jalgratas ja rattur ning nende ühemõtteline eesmärk – panna! Aga miks siis tuleb selleks käia Leedus ja Soomes?
Kuidas Rein Iida läbis harrastajate velotuuri Haute Route Alps – kolm mäge päevas, seitse päeva järjest. Kokku 22 200 tõusumeetrit. Uhh!
Ka Eestil on oma käsitööjalgratas - viisteist sammu, et teha valmis ratas Velonia.
Mis eesmärgi on endale seadnud uus rattatiim Cycling Tartu.
Simple Session muutis ameeriklase Garrett Reynoldsi ja lätlase Madars Apse elu. Millal meie kutid nii kaugele jõuavad?
Kes Eesti rattaproffidest sai hooajal 2017 kõige enam esikümne kohti. Avaldame kogu tabeli.
Ja palju muud ka veel.

* profimeeskonna Direct Energie 20 liikmest 19 on Prantsusmaa kodanikud, 1 eestlane - Rein Taaramäe. Millise nipiga sai eesti mehest prantslane?
* kes on Illuminaatide profimeeskonna, kus sõidab ka eestlane Martin Laasu ja mis valib võistluskohti nagu Colombia (maailma tuntuim narkoriik), Azerbaijan, Rumeenia varjuhoidev sponsor?
* kas hooaega imeliste tulemustega alustanud Astana edu taga on meeskonna väidetavad rahaprobleemid - mehed sõidavad elu eest - või hoopis midagi muud?
* kas maailma edetabeliliidri 2018 Elia Vivianil kohe selja taga EM-il finišeerinud Aksel Nõmmela meeskonnavahetus osutub edukaks?

Üks teema, mida ehk kannataks põhjalikumalt surkida, oleks profiklubide ja üldisemalt rattaspordi finantspool. Eriti suurklubide pidevate rahahädade ja pankrottide valguses. Suur pläramokk Tinkov jauras sellest pidevalt ja ehk võis tal isegi õigus olla, et ainult sponsorite rahast elamine pole jätkusuutlik ja UCI, ASO ja RCS Sport topivad liiga palju raha oma taskusse.

Küsimused ja teema head, aitäh. Paneme kõrva taha, palju neist sealt paberile kukub, eks seda näita aeg.
Profiklubide finantside uurimiseks peaks Euroopasse minema ja karusselliga kaasas käima. Muidugi saaks loo ka maailma ajakirjandusele tuginedes, kuid see poleks ikkagi see.

MaOlenJalgrattur kirjutas:Küsimused ja teema head, aitäh. Paneme kõrva taha, palju neist sealt paberile kukub, eks seda näita aeg.
Profiklubide finantside uurimiseks peaks Euroopasse minema ja karusselliga kaasas käima. Muidugi saaks loo ka maailma ajakirjandusele tuginedes, kuid see poleks ikkagi see.

Kas EL-s regatud profiklubide majandusaasta aruanded ei ole siis avalikud?

LauriA kirjutas:Kas EL-s regatud profiklubide majandusaasta aruanded ei ole siis avalikud?

Ei pruugi olla. Ja kui on, siis võivad nad saada avalikuks väga pika viitajaga, mistõttu näed kaugele ajalikku, aga probleemid on täna. Meie oleme siin oma eÄriregistri ja EMTA kvartaalse aruandlusega väga ära poputatud.

Selline mõtteavaldus siis rattaajakirja märtsinumbris:

Panna ei ole vaja

Ehk olete näinud Eesti rattasõitudel ühe ratturi pükste tagaosal olevat lauset „Panna on vaja!“. Kui satute tema taha sõitma, siis näete.
See lause ärgitab. Ärgitab võistlema, ehk isegi võitlema. Igal juhul olema naabrimehest – sellest, kes juhtumisi rattasõitudel kõrval sõitma satub – parem, temast kiirem, saama naabrimehest parem koht lõpuprotokolli. Olla kellestki ees. Igal juhul, eespool. Pärast hea näpuga järge vedada ja samuti uhkustada: sain sel aastal jälle paar kohta protokollis ettepoole kui eelmisel aastal ...
Ei saa väga vastu vaielda, eks see ole paljuski ju spordi mõte. Võita. Olla parem.
Kas ikka on? Kas alati ikka peab olema?
Seda enam, et praegu ei ole sport enam ammu professionaalide, olgu siis päris proffide või sellesse staatusesse pürgivate noorte pärusmaa. Sporti teevad ka amatöörid, huvilised, harrastajad, tervisesportlased ja kes kõik veel. Kas ka nemad peaksid olema vaid võidu peal väljas? Ei pea, ja sellepärast polegi vaja panna!
Rattaajakirjale lugusid otsides ja tehes olen sattunud rääkima mitmete rattaharrastajatega, kes järjest enam otsivad maailmas põnevaid rattasõite, millel osaleda. Neid ahvatlevad huvitavad maastikud ja teed, aga ka pikemad ja raskemad sõidud. Niisugustel sõitudel otsivad nad – nii mulle tundub – kilomeetrite ja tõusumeetrite kõrval ka rohkem võistlust iseendaga ja vähem naabrimehega.
Nad on näiteks öelnud, et Eesti rattasõitudel käib natuke hullunud inimeste arusaamatu omavaheline rabelemine – koht lõpuprotokollis näib nii oluline, et rattasõidust terve sõidukaifi saamine on justkui ununenud. Eriti löövat see välja viimastel kilomeetritel, kus pannakse ennast kasvõi surnuks, peaasi, et saaks kõrval sõitjast mööda. Ettepoole protokollis.
Nii nad on rääkinud. Nii on kuulda jah. Nii on näha jah.
Ega see nüüd mingi väga Eesti eripära ka ole. Egas muidu tehta näiteks kuulsal harrastajate munakivisõidul Ronde van Vlaanderen Cyclol (loe ajakirja novembrinumbrist) nii, et raja läbisõidu aeg küll fikseeritakse, kuid kohta kirja ei panda. See on aja peale ja iseendaga võistlemise sõit.
Egas muidu tehta harrastajate vaat et ühel raskeimal mitmepäevasõidul Haute Route Alpsil (loe siitsamast numbrist) nii, et aega võetakse vaid mäkketõusudel, mitte aga laskumistel. Nii ja teisiti otsitakse võimalusi, kuidas vähegi ohjeldada neid rattureid – ja neid on nii mujal kui ka meil –, kes tulevad panema teistega, mitte sõitma iseenda seltsis.
Muidugi peavad selle peale mõtlema rattasõitude korraldajad, kuid kindlasti mitte ainult nemad. Eelkõige peaksid sellele mõtlema rattasõitjad ise, sest just nemad loovad sõidu pildi ja sisu, kulgemise ja korra, suhtumise ja mõtte. Kui tahate, siis filosoofia.
Näiteks võiksid Eesti rattasõitjad võtta isekeskis vastu otsuse – ehk siis kirjutamata reegli –, et kui võistlussõidul esikümnesse ihkavad ratturid spurtigu viimastel kilomeetritel, nii et ninast veri väljas, siis sealt tagapool on viimased kilomeetrid vaid ühtlane kiire veeremine üle finišijoone. Kas see oleks muutus rattasõidumõttes, mis praegu kutsub panema?
Vahur Kalmre
rattaajakirja toimetaja

Selle nädala lõpul tasub ringi vaadata, järjekordne rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur number on ilmumas. Järjekorras 13.
Pealkirju: Augustis sõidetakse kümnes linnas kümnel järjestikusel päeval öösõite; Naine, kes sõidab rattaga ja pildistab rattureid oma blogisse; Mis kogemuse andis Tartu rattarallil tempogruppide kasutamine; Pararattur Mari-Liis Juul leiab treeninguteks aega töö kõrvalt; Kolme päevaga 560 kilomeetrit mööda Eestit - see on Kevadklassik; Missugune jalgratas oli Famos; Kel on maailma tegevratturitest kõige enam võite; Mis kohti on Tour de France'i etappidel saanud Eesti ratturid ... Jne.

Rattaajakirja 14. number on tulemas. Selle nädala lõpul. Lihtsalt infoks.