velo.clubbers.ee

Mõtlesin et teeks juttu sellisest teemast. Muidugi võib alati öelda et suurima sõiduelamuse hindamine on sügavalt personaalne ja seetõttu keeruline. Paljudele ju, meeldib nii asfaldil kihutamine, hüpekast hüppamine, kui esiratta peal sõitmine, jne. veel kõikvõmalikud variandid.
Millist feelingut pakuvad XC Hardtail?id, ja/või FS?id? Kui lahe võib olla pisikese BMX?iga kaussi sõita? Või kaalub selle üles kiirus, mida võidukaga maanteel saavutatakse? Või on hoopis lahedam võtta päikesepaistelisel hommikul oma DH?kas ja sõita 3est järjestikusest äärekivist üle, nagu peenest kruusast?
Rääkige oma ratasdest(raamidest), muidu eelistustest, kogemustest, sõidustiilidest mida viljelete, ja kui oskate öelda, siis miks just selline asi teie südame tukslema paneb? On see väike kartus haledalt kukkuda või armastus selle vastu, et just sa ise oled selle kiire/võimsa asja ainuke mootor?

Mullle meeldib maanteel ÜKSINDA neli kuni viis tundi VASTUTUULT soojas vihmas pingutada. Ja kusjuures ilma irooniata, täitsa tõsiselt.

PS. Kui oma teksti must-valgel siin loen praegu, siis vägisi kisub mõte faktile, et täitsa imelikke inimesi leidub siin maamuna peal ikka...

Sõitsin sel hooajal al. aprillist kuni tänaseni töökoha ja kodu vahet ainult rattaga, keskm. 25 km päevas ja seda läbi Tallinna kesklinna (Lasnamäe - Rocca al Mare vahet.) Arvestades suurepäraseid teid, rõõmsameelseid autojuhte ning kena liikluskorraldust, arvan et on hästi kui kondid terved ja kopsud puhtad! Üldiselt eelistan maastikuratast (vedrustus ei oluline), kuna tema konstrukstioon ja sõidukindlus aitavad antud tingimustes paremini kohaneda ja karmis olelusvõitluses sammu pidada !

Ikka j?uga, madalate pöörete ja suure kiirusega. Tallinna KrSaare rattavabriku meestekal oli nt ülekanne 56/19. S?ber imestas, kuidas ma sellega foori tagant päästan v?i tuult/mäge murran. Murdsin küll, murdsin ka väntasid ja väänasin keskjooksuv?lle kahekorra. Kette lendas ka omajagu. Ent kui hoog sees oli, oli ka m?nus ratsutada.
Vahepeal oli vana Nishiki v?idukas. Originaalhammasratas kulus läbi, siis sai sobitatud vana sputniku oma. 51/14 ülekandest oli mulle vähe, eriti tundsin sellest puudust sügistormide aegu Pirita rattateel.
Aga praegu on 56/11 ülekanne väga hea. Isegi ohtlik. Korra pidin priske kirdetuulega Pirita rattateelt minema lendama, kuna ratta vedrustuses puudusid amordid. Nii metsikult hakkas loopima. Palju sees v?is olla, ei oska kommenteerida, kuna pole viitsinud spidomeetrit korda teha.
Kui raamikujust rääkida, pean lugu pikkadest raamidest. Kui meenutada Nishikit ja v?rrelda Pofaboriga, siis kujuneks vahekord umbes MiniCooperi ja S-Mersu moodi. Omamoodi pull riist on tandem. S?ida nagu bussiga.
Ja kangesti tahaks velomobiilist ettekujutust saada. Plaanin ja korjan juppe juba m?nda aega, suurim mure on sobivate kergete terastorude leidmisega.