Re: Jalgrattateemad meedias
Postitatud: 27. 10. 2014. 00:25
Siin on tõsine küsimus Kaitseväele, et kas kõigi teenistusse astujate arstliku komisjoni tulemused on avalikud!? Või käis Martinson infovargil?
Mati, ebavõrdne olukord inimeste kohtlemisel on ja jääb, aga see ei vähenda iga patustaja koormust eraldi. Igal aastal avaldatakse ajakirjanduses positiivse A-proovi andnuid ilma B-proovi ootamata ja sportlase käest küsimata ja seda maailma tipus. Kahju tehakse, selge see, eriti neile üksikutele, kelle puhul on A-proov vigaselt võetud vms. Meie "poolsportlastega" on teine lugu: sõjaväes töötab hulk inimesi, kelle jaoks tuleks igasugused sportlaste eritingimused päeva pealt kaotada ja nemad saavad sellistest juhtumitest suure kondi hammaste vahele. Seega lasub igal spordiroodu priviligeeritul topeltvastutus, kas sportlaste eritingimused tulevikus kestavad või mitte. Mõnele tulevikumehele on spordirood elutähtis võimalus karjääri jätkata ja pole vahet kas see keeratakse pekki kellegi teise poolt alko, kanepi või muu keemiaga, millele sõjaväes reeglistikus kõigile arusaadavalt kohta pole.Mati kirjutas:Selge, et see värske lugu on põhjustanud kahju (sest sõna jõud on vägev), kuid ma näen siin pigem üldist probleemi, mitte ainult ratturite võtmes. Kas oleks olnud õige ka ülejäänud 8 nimed avaldada?
Kui rääkida jalgratturite maine kahjustamisest, siis ma näen, et olulisem jama kaasnes allpool viidatud juhtumiga, aga see miskipärast erilist furoori siin ei põhjustanud.
Üritaks ikka vahet teha niisama mingis joobes olemisel ja ainete/alkoholi mõju all sõiduki juhtimisel. Aed - aiaauk.SK kirjutas:Ei tasu sõnumitoojat(Martinson) peksta ega 5 aastat vanu (!) linke siia postitada, sest vahepeal on õiguspraktika kõvasti muutunud- laksu all autojuhid lähevad kõik aresti ja ei mingit kobisemist.
Tundub, et mina elan justkui mingis teises Eestis. Erinevalt Rivost leian, et paljuski tulenevad ohtlikud olukorrad ratturite oskamatusest ennast autojuhtide kingadesse asetada. Mis on muidugi üllatav, sest enamik ratturitest on samas ka autojuhid. Üks liikluse põhireegleid on sujuva liikumise tagamine ja kui üritada rattaga linnas liikuda sel viisil, siis enda praktikas ohtlikke olukordasid ei meenugi. On rattureid, keda näikse huvitavad üksnes enda sujuv liikumine, sh kõik liiklusreeglid, mis seda kuidagi piiravad, näiteks foorituled, manöövri ohtuses veendumine jne, neile justkui ei kehti.Mati kirjutas:Ajakirjanik ja aktiivne rattur Rivo Sarapik on üllitanud ühe julge arvamuse, millele ka mina alla kirjutan - http://www.aripaev.ee/arvamused/2014/11 ... luses-kaia
Aga mulle meenub ja küllalt. Sõidad rahus oma rattarajal, ja siis võtab ees olev auto ilma mingi hoiatuseta koha pealt parempöörde teha - või avab kõrvalistuja ukse. Lisaks on ristmikud, kus on ratturi ja autoliikluse konflikt ristmiku disaini sisse kirjutatud. Kõik kohad, kus on hargnemine paremale ja rattur peab minema otse, on ohukohad.MarttiM kirjutas:Üks liikluse põhireegleid on sujuva liikumise tagamine ja kui üritada rattaga linnas liikuda sel viisil, siis enda praktikas ohtlikke olukordasid ei meenugi.
Tundub küll, et sa elad mingis teises Eestis. Ma käin hetkel rattaga tööl 3-4 korda nädalas, Tallinna kesklinnas. Trassil Männiku tee - Viru väljak on vast igal teisel päeval vähemalt üks väga ohtlik olukord. Põhjuseks samad asjad, mida tripp eelmises postituses nimetas. Lisaks nendele veel rattateele parkinud autod, millest peaks vasakult mööduma, kuid isegi aegsalt käega manöövriks suunda näidates saad "kauba peale" lahmaka signaali või püksisäärt silitava napika. Ja ma ei riku eeskirju, sõidan rattateel ja peatun fooride taga nagu autodki.MarttiM kirjutas: Tundub, et mina elan justkui mingis teises Eestis. Erinevalt Rivost leian, et paljuski tulenevad ohtlikud olukorrad ratturite oskamatusest ennast autojuhtide kingadesse asetada.
Kui sõita Harku metsas või Pirita metsas või siis kasvõi Lillepi ringil, võib tõesti mõttelõng viia sinna, et kõik on mõnus ja turvaline ning oleme juba Euroopa viie parima seas jne.MarttiM kirjutas:Tundub, et mina elan justkui mingis teises Eestis. Erinevalt Rivost leian, et paljuski tulenevad ohtlikud olukorrad ratturite oskamatusest ennast autojuhtide kingadesse asetada. Mis on muidugi üllatav, sest enamik ratturitest on samas ka autojuhid. Üks liikluse põhireegleid on sujuva liikumise tagamine ja kui üritada rattaga linnas liikuda sel viisil, siis enda praktikas ohtlikke olukordasid ei meenugi. On rattureid, keda näikse huvitavad üksnes enda sujuv liikumine, sh kõik liiklusreeglid, mis seda kuidagi piiravad, näiteks foorituled, manöövri ohtuses veendumine jne, neile justkui ei kehti.Mati kirjutas:Ajakirjanik ja aktiivne rattur Rivo Sarapik on üllitanud ühe julge arvamuse, millele ka mina alla kirjutan - http://www.aripaev.ee/arvamused/2014/11 ... luses-kaia
Autojuhiload või vähemalt liiklusseaduse teooria-osa peaks tegelikult kohustusliku keskhariduse sisse kuuluma. Ma ei saa üldse aru, miks nende "tegemiseks" mingi eraldi süsteem on.rivos kirjutas:Näiteks on arusaamatu, miks autoga liiklemisel nõutakse juhiluba ja sellele eelnevaid teste ning teooriatunde, aga veloga (millel liikleja on samas teistest õrnem) võib liiklusse sukelduda vabalt.
Hea mõte. Võimalus kehalise kasvatuse tund mitmekesisemaks ja huvitavamaks teha.Ratta-oskuse võiks siis samuti keskhariduse käigus kohustuslikuna omandanda.
Jah, ja siis saame meediast lugeda ahastusi, et "mis mõttes peame me lapsele jalgratta ostma lihtsalt selleks, et ta sellega kolm korda aastas sõidab", nagu praegu suuskadega pea iga talv tuima järjekindlusega hala läbi käib...rivos kirjutas:Hea mõte. Võimalus kehalise kasvatuse tund mitmekesisemaks ja huvitavamaks teha.Ratta-oskuse võiks siis samuti keskhariduse käigus kohustuslikuna omandanda.
Aga KUS, kurat võtaks, siis sõitma peaks?MarttiM kirjutas:Üldiselt on minu kindel veendumus, et sõiduteel rattaga sõitmine linnaliikluses on poolmõistlik tegevus
Maanteeamet ja nii mõnigi instants on näiteks kahesajaga rattaga sõitmise poolt. Kas see tuleb mõnest kommunaalameti väljaütlemisest välja või tõlgendame siin tegusid?tripp kirjutas:Kommunaalamet jagab seda seisukohta sajaga.MarttiM kirjutas:rattaga sõitmine on poolmõistlik tegevus
Tegudest. Aga selle üle on FB rattagruppides nii palju jauratud, et siin kordamine oleks teema risustamine.veloson kirjutas:Maanteeamet ja nii mõnigi instants on näiteks kahesajaga rattaga sõitmise poolt. Kas see tuleb mõnest kommunaalameti väljaütlemisest välja või tõlgendame siin tegusid?
http://tarbija24.postimees.ee/3134335/l ... tud-tollidKui rattal (rehvil) on märge 24 tolli, siis see vastab 24-tollisele raamile.
<< tsitaat copy-paste 26. 03. kell 00:30 Postimehest >> «Hakkasin lapsele ratast ostma ja sattusin segadusse, mõnel rattal on tolli mõõt rehvi peal, teisel raamil. Mida need mõõdud tähendavad? Kui ratta poes soovitati koolieelikule 20tollist ratast, siis kas jutt käis raami- või rattamõõdust? Milline mõõt on ratast ostes olulisem, kas raami või ratta oma?» küsib lapsevanem.
Vastab Rein Lauk firmast A&T Sport.
Kui rattal (rehvil) on märge 24 tolli, siis see vastab 24-tollisele raamile. Samamoodi on 12-, 14-, 16- ja 20tolliste ratastega jalgratastel. Erinevad raami suurused tulevad mängu alates 26tolliste ratastega jalgratastel. Vastavalt siis S, M, L ja XL raami suurused. <<tsitaadi lõpp>>
Kui rattal (rehvil) on märge 24 tolli, siis see vastab 24-tollisele raamile.
http://tarbija24.postimees.ee/3134335/l ... tud-tollid
indrek56 kirjutas:tervisejuttu meestele: http://tervis.postimees.ee/3154965/jalg ... -tagajargi
Huvitav mida näiteks Jens Voigt selle jutu peale arvab (kuue lapse isana)indrek56 kirjutas:tervisejuttu meestele: http://tervis.postimees.ee/3154965/jalg ... -tagajargi
Vana jalgrattur meenutab - "Mäletan, kui oli noor, siis oli mul kogu aeg kõva, pidin lausa kätega alla suruma"indrek56 kirjutas:tervisejuttu meestele: http://tervis.postimees.ee/3154965/jalg ... -tagajargi
Pange siis kõrva taha, head foorumlased, et ühe korraldaja sõnul ei edene kõik koostöösammud selle pärast, et foorumis kirjutatud sõnad teevad haiget!MTBest ja Estonian Cup http://sport.err.ee/v/suurmeistrid/d20d ... bfbc53a57a
Just sai hoo üles, kui ongi lõpp käes21
Veidi vähem kui kuu aega tagasi lendas Jaan Kirsipuu Pariisi. Kuigi kohustust selleks polnud. Aga üks Eesti asi tahtis ajamist. Pariisis rentis ta kümneks päevaks Nissan Pulsari ning sõitis sellega edasi Belgiasse.
Arvestades, et Kirsipuu maksis nii lennupiletite kui autorendi eest oma säästust, liigituks see pigem puhkuse- või huvireisiks. Aga tegelikult oli see võistlus- ja tööreis, millele Eesti hiljutine kuulsaim rattaproff omast taskust peale maksis.
Kirsipuu on võtnud eelmise aasta lõpust koos teise eksprofi Rene Mandriga nõuks vedada lihtsalt heast tahtest Eesti U-23 rattakoondist, et aidata noortel meestel valmistuda tänavuseks hooajaks ning koguda kevadistel võistlustel võimalikult palju Rahvuste karika ja UCI punkte, mis aitaks tuua kutseid aasta teise poole tähtsatele jõuproovidele, sealhulgas noorte Tour de France’iks kutsutavale Tour de l’Avenirile ja sügisesele MMile. Ent oludes, kus Eesti spordis raha napib, pole muud võimalust, kui panustada eesmärkide täitmiseks mitte lihtsalt oma aega, vaid ka oma raha. Ehk teisisõnu: võtad vabatahtlikult ülesande, maksad selle täitmisele peale.
Kirsipuu on aasta algusest 19–23-aastaste Eesti rattakoondise heaks eraldanud oma arvelt ligi 5000 eurot. «See on puhas enda fanatism ja meelelahutus pärast kahte aastat Astanas,» tunnistab Kirsipuu. «Tegin Belgias poistega trenni, sidusin meeldiva kasulikuga. Raha kulumise pärast ma ei põe.»
Kirsipuu ja Mandri ennastsalgav töö on läinud asja ette. Eesti 13-liikmeline U-23 koondis esines kolme nädala kestel Belgias peetud võistlustel sedavõrd hästi, et kõik eesmärgid said täidetud ning uksed suve ja sügise tähtsamateks võistlusteks, kuhu pääseb üksnes kutsetega, on valla – minge vaid kohale ja startige.
Aga ei saa. Pole võimalik.
Siinkohal ähvardab Eesti rattalootuste edutee järsult katkeda.
Loominguline köögitöö
See on üksjagu kurioosne – või vähemasti muinasjutuline –, et Eesti noorte rattakoondis on kevadeks nii kaugele ja kõrgele jõudnud, Rahvuste karika edetabelis koguni seitsmendaks. Sest nagu tõdeb rattaspordis paksust ja vedelast läbi käinud Kirsipuu: Prantsusmaal ei teeks keegi sellise koormusega tööd, nagu on teinud Eesti rattakoondist aidanud mehed.
Ja teinud mitte üksnes tasuta, vaid oma vabast ajast.
Koondis üüris kolmenädalaseks võistlusreisiks Belgias vanast hobusetallist ümberehitatud maja, mille söögiruum oli ühtlasi mehaaniku töötuba ning massaažikoht asus teise korruse koridoris. Kuna meeskonnal kokka pole, jäi toidu valmistamine esialgu massöör Martin Puusepa ülesandeks. Aga sööki vaaritades oleks ta jõudnud pärast võistlusi massaaži teha kõigest kolmele sportlase. Vaja olnuks teha kuuele-seitsmele. Nii otsustas koka põhikoormuse võtta enda õlule Sander Maasing – rattaliidu kommunikatsioonijuht, kes lisaks täitis autojuhi kohuseid –, et anda Puusepale rohkem aega tema põhitööks.
Häda oli selles, et elamises polnud nii mahukaid potte-panne, nagu arvukale ratturite seltskonnale söögi tegemiseks vaja. Suurimas pajas, mis õnnestus hankida, kulus gaasipliidil ainuüksi vee keema ajamiseks kolmveerand tundi. Kuna liha praadimine pannil oleks võtnud veelgi kauem aega, otsustati seda teha õues grillides.
Poes käisid Maasing ja Puusepp kahe suure käruga paar korda nädalas. Enne arvutasid välja vajalikud toidukogused ning koostasid ostetavast pika nimekirja. Kuna rahaga polnud priisata, tuli toiduainete kvaliteedi osas teha mõnelgi korral järeleandmisi, tunnistab Maasing, endine rattur. «Õnneks ratturi elukool aitas,» lisab ta. «Olen kuus aastat Prantsusmaal üksinda elanud ning pottide-pannidega kursis.»
Pikimaid päevi tegi koondises mehaanik Ahto Puu, kes alustas rataste putitamist hommikul kell kuus ja lõpetas enamasti pärast keskööd. Kui viimaks voodisse heitis, ei tulnud üleväsimusest sageli tükk aega undki. Esimesel nädalal ei saanud ta kordagi üle viie tunni magada. Tekkis kurnatus, tunnistab ta. «Vahel kiilus juba mõte kinni,» meenutab ta rataste remontimist, «jäin uimase peaga vahtima, et mis nüüd peab tegema.»
Alalõpmata tuli keerulistest olukordadest nuputada väljapääse. Puu oli küll Viljandi kauplusest Velo&Moto, kus ta töötab mehaanikuna, võtnud pappkarbis kaasa tuhande euro eest varuosi, aga neist ei jätkunud – nimelt kulges enamik võidusõite Belgia kitsastel ja auklikel munakivisillutisega teedel, kus varustus oli kiire purunema. Näiteks Norman Vahtra sõitis ühes löökaugus nii esi- kui tagajooksu puruks. Edasi tuli tal läbi ajada trennijooksudega.
Tasuta tööjõud
Mõnedki Eesti ratturid, kinnitab Mandri, koondise spordidirektor, kandsid purunenud varustuse tõttu rohkem kui tuhandeeurost isiklikku kahju. «Me ei suuda seda neile kinni maksta,» tunnistab ta. Kogu meeskonna tehnikaeelarve küündis vaid tuhande euroni.
Sedasi tuli pahatihti käia Belgia rattamüüjatega kauplemas. Mandri meenutab, et pidi kulutama mitme kaupluse ust, enne kui leidis poodniku, kes soostus soovitud jupi hinna 300 eurolt langetama 200-le. Ja ainuüksi selleks, et leida Aksel Nõmmela rattale tagumise käiguvahetaja link, tuli tervelt kaks tundi autoga ühest poest teise sõita.
Massöör Puusepa, samuti endise ratturi tööpäevad ei jäänud sugugi lühemaks kui mehaanik Puul. Ta alustas kella seitsme ajal sportlastele hommikusöögi valmistamisega ning lõpetas nende lihaste eest hoolitsemisega pahatihti pärast südaööd.
Lääne-Euroopa riikide meeskondadel, täheldas Mandri, jagus igal võistlusel startinud kuue sõitja peale vähemalt kaks massööri, aga Puusepp pidi end jagama 13 sportlase vahel. Samuti oli paljudel meeskondadel abiks vähemalt kaks mehaanikut, Eesti koondisel ainult üks. Kusjuures ei Puu ega Puusepp saanud oma abi eest palka; neile oli tasuks vaid päevaraha.
Nii minimalistliku abiväega on Belgias, kus keerulised ja kitsad rajad nõuavad võimalikult suuri taustajõude, raske konkurentsis püsida. Eesti koondist aitas Belgias elav ja autovaruosade logistikakeskuses töötav Andrus Rikkas, endine trekisõitja. Tema BMW X1st sai mitmel võistlusel meeskonna saateauto, ilma et ta oleks oma panuse eest pennigi kompensatsiooni saanud. Õigemini maksis ta peale, nagu Kirsipuugi. Teiseks saatemasinaks oli Silberautolt renditud universaalkerega C-klassi Mercedes. Varustuse vedamiseks vajaliku väikebussi oli koondis saanud märtsis Euroopa Jalgratturite Liidu kingitusena. Prantsusmaa koondisel seevastu oli ainuüksi busse tervelt kolm.
Sellegipoolest, hoolimata vähestest võimalustest, pingelistest tööpäevadest ja kitsastest oludest, valitses asjaosaliste üksmeelsel kinnitusel meeskonnas entusiastlik meeleolu. «Tehti tohutu hulk tööd, aga tehti hea meelega,» lausub Mandri. «Kõik olid rõõmsad.» Puusepp lisab: «Meeskond oli väga professionaalne, kõik pingutasid maksimaalselt.» Isegi sportlased lõid käed külge, kui oli vaja majapidamistöödes aidata, kinnitab Maasing. «Kõike sai tehtud vennalikult ja kokkuhoidvalt, printsessi ei mänginud keegi,» sõnab ta.
Entusiasm pole lõputu
Mehaanik Puu võttis Belgiasse Eesti koondisele appi minemiseks koguni puhkuse. Ta teab, et naine kortsutab selle peale kulmu, kui ta rattaspordi tõttu kodunt pikemaks ajaks taas ära läheb – ta on teinud seda juba 16 aastat –, sest ega see ju leiba lauale too. «Oleks ma poissmees, siis väga ei põeks, võtaks asja rahulikult,» tunnistab ta. «Aga mul on kolm tütart.»
Kuid enda ohverdamisest ja entusiasmist, ükskõik kui suurest, nüüdisaja tippspordis ei piisa. Kirsipuu ütleb otse, et selline süsteem, mis toetub üksikute fanatismile ja vabatahtlike abile, jätkusuutlik olla ei saa. Reaalne elu tõestab seda kohemaid: Eesti U-23 koondisel jätkub seni toetajatelt kokku saadud 35 000 eurost lähiajal Karpaatia ja Aserbaidžaani tuuril osalemiseks, ent seejärel saab raha lihtsalt otsa. See tähendab, et kõik need võistlused, millele pääsemise nimel sai talvel laagrites ning nüüd kevadel Belgias vaeva nähtud, jäävad praeguse seisuga ära. Lisaks Tour de l’Avenirile jääb Eesti koondisel startimata võidusõitudel mujal Prantsusmaal, Itaalias ja Ungaris.
«Inimesed on vaeva näinud, karussell on saanud väga hea hoo sisse, poiste vormikõver läheb üles, aga nüüd jääb asi poole pealt katki,» kahjatseb massöör Puusepp.
«Eesmärk oli sportlasi arendada, anda poistele maksimaalsed võimalused,» lausub Mandri. «Aga tühja sai [võistlustel] käidud...»
Mandri lubab abistada U-23 koondist seni, kuni endal toiduraha jätkub. Siiamaani on ta Eesti meeskonna eestvedaja tööd teinud oma ratturikarjääriga kogutud varude arvelt. «Olen tahtnud Eesti rattasporti arendada, sest paljude sporditee katkeb juuniorieas,» seletab ta. «Klubid ei suuda neid siis enam toetada ja ka vanemate rahakott saab tühjaks. Tuleb minna kas Prantsusmaale või spordiga lõpetada. Prantsusmaal ise hakkama saada on raske ning karjäär jääbki pooleli.»
Siinkohal ähvardab pooleli jääda ka Eesti rattaspordi järelkasvu just ülemäge minema hakanud käekäik. Sest Mandri, meeskonna hing ja pea, tunnistab, et tasuta töötamist ta endale enam lubada ei saa. Tal on suus inglise, prantsuse ja saksa keel, kogemus meeskonna juhtimises, turunduses ning müügitöös. Ta on hakanud ringi vaatama, kuhu temasugust võidaks ametisse soovida.
Üksikud abilised
Eesti U-23 rattakoondist on selleks hooajaks rahaga toetanud:
Erkki Raasuke ja LHV 10 000 eurot
Rand ja Tuulberg 15 000 eurot
Jetoil 10 000 eurot
Mis nad siis valesti ütlesid?T6nu kirjutas:No sorry, aga minu meelest on see artikkel küll selline, et "potid on liiga väikesed ja isegi nendega läheb kolmveerand tundi, et vesi keema läheks".