Paf Vormsi II rattakross
Rattakross toimub pühapäeval, 4. augustil 2013, Hullos Jaanitule platsil.
Kavas:
Lastesõidud (0,9 ja 1,7 km) kell 13.30
Pikk distants (37 km) kell 14.00
Lühike distants (19 km) kell 14.30
Rattakrossile saab registreeruda enne võistlusealgust stardipaigas.
NB! Võitlusest osavõtjatele on broneeritud järgmised praamid:
04.08 kell 10.15 Rohuküla – Sviby
04.08 kell 19.05 Sviby – Rohuküla.
Praamile saab eelnevalt registreerida 150 reisijat ja 8 autot. Rattasõidust osalejatele on soodushind, mis tasutakse korraldaja arveldusarvele:
Täiskasvanud edasi-tagasi 4 EUR
Noored alates 12 eluaastast (incl) – 19 eluaastat (incl) 2 EUR
Lapsed alla 12 eluaasta tasuta
Jalgrattad on tasuta
NB! 17.07 seisuga on kõik autokohad välja müüdud!
Praamile registreerumine käib põhimõttel: kes ees, see mees.
Registreerumiseks tuleb saata e-mailile info@vormsile.ee järgmised andmed:
Reisijad (nimi + vanus)
e-mail
telefon
Korraldaja edastab lähima 3 tööpäeva jooksul registreeruja e-mailile summa ja panga rekvisiidid, kuhu tasu praamisõidu eest tasuda. Broneering jõustub summa tasumisel.
Registreerumine nimetatud praamidele lõpeb 31.07. Korraldajad väljastavad registreerunutele hiljemalt 31.07 vautšerid, mis tuleb välja printida ning kehtivad sõiduks mõlemal praamil. Kui on soov saarelt tulla tagasi mingi teise praamiga, kui 04.08 kell 19.05, siis selleks tuleb teha eraldi broneering aadressil http://www.veeteed.com Piletiraha tagasisõidu eest täiendavalt maksma ei pea.
Vormsi majutusvõimaluste osas leiate informatsiooni http://vormsi.ee/avasta-vormsi/
Reedel, 02. augustil esineb saare keskuses Hullos JÄÄÄÄR.
MTÜ Diby Puhkekeskus
info@vormsile.ee
http://www.paralepa.ee/
Paf Vormsi II rattakross
Re: Paf Vormsi II rattakross
Väga lahe
kuna sõit oli mul ilma kaamerata, siis katsusin mõne sõnaga omad statisti rolli mõtted kirja panna....
Hmmm... Eestimaa saared... VORMSI... jalgratas... kaunis päev... hea seltskond.........
Mida paremat saab tahta kaunist suvepäevast, veetmaks perega mõnusalt aega, ning nautimaks kaunist Vormsi loodust. Selleks andist ohtralt põhjust PAF Vormsi II rattasõit. Valmistused selleks algasid juba tunduvalt varem, kuna saarele minek ikka nagu suurem ettevõtmine. Üle väikse lombi vaja ka kuidagi kohale jõuda. See orgunn rohkem ikka minu kanda. Pole just suurem asi kirjamees, kuid kõigest veidi lähemalt siiski oma mätta pealt, alustades siiski stardi eelsest hommikust.....
Hommik! Löön luugid lahti ja pilk jääb peatuma kellal. Uhh... kell on juba üle seitsme!? Palju.... ja uni oli ka kuidagi rahutu, kuid tuleb ennast kuidagi kiiresti ornungisse seada, sest kell 8 peaks olema start... Köögist kuulen juba vaikset muusikat... Keegi on juba üleval, ning askeldab hommikuse kosutava eine kallal. See on loomulikult meie pere usin PERESÜDA, kelle nobedate näpude alt tulevad kõik vajalik...
Lapsed alles põõnavad.... Teen neile kiire äratuse, kuna vaja süüa, pesta, ning asjad kokku panna... Tõusevad kuidagi kergelt, ning seekord ei puikle keegi vastu. Kuid aeg on halastamatu, ning mingil hetkel taban ennast mõttelt, et kur...ima kiire hakkab. Juba liigutan ennast jooksusammul, ning torman rattaid autole pakkima... neid ju 5, mis vaja katusele ära sobitada... Aeg lendab.... juba 20min. üle planeeritud stardi aja, ning me ikka veel ei pääse... Hilinemine hakkab juba reaalsuseks saama... seega rahulikust kulgemisest ei saa just unistada... ja nii see kõik algas, tuli vajutada seda paremat lubatud ja lubamatu piiril, sest kauaoodatud Vormsist ei olnud tahtmist küll ilma jääda....
Nii me jõudsimegi enam vähem norm ajal ikkagi Rohukülla, kus REET meid juba ootas ees... koos valvsa kapteniga, kes mingeid pabereid uurides autode vahel olukorda kontrollis, sest tegemist oli eripraamiga, ning kõik soovijad ikka saarele pääseksid... Väiksed formaalsused, ning praamile meid juba suunatigi... Mmmmm.... lahe.... Soe päikseline hommik, mõnusa jahutava tuulega... praami tekil... mida sa veel ihkad... Nii see kõikalgas, aga nüüd siiski peateema juurde...
Ja paistabki Hullo. Leiame endale kiirelt stardipaigas koha, ning lahtipakkimine läheb lahti... igal pereliikmel omad ülesanded. Tirin kiirelt rattad katuselt... vaatan üle rehvide rõhud... ning noorem generatsioon juba lendab metsavahele... lahe!!! Aega on piisavalt, ning otsustasin maitsma minna kohalikku kööki... Lähedal asuv Krog №14 pakkus selleks ideaalse võimaluse. Maitsev oli, kuid pingutasin vist veidi üle... see andis hiljem tunda . Aega oli veel piisavalt, ning sai mindud väikesele ringile enne starti. Esimesd vajutused.... see ei olnud just lubav algus... Jalad meenutasid pastat.... ja ei kippunud kuidagi korraldustele alluma... seega jäi üle vaid oodata, mis sõit endaga kaasa toob...
Ja juba oligi start kõige väiksematele... Lahe... Vurasid mööda sellise kiirusega, et lausa kadedaks teeb... Kust nemad sellise särtsu ikka võtavad See oli nakatav... mille saatel ka ise juba stardi poole veeresin...
No nii.... koridoris.... Ärevus matab hinge ja adrenaliin hakkab ennast juba üles kruvima... Kõrval palju tuttavaid võitluskaaslasi... ja.... START!!! Läks lahti... metsarajal vajutati kohe kaas põhja, ning kohaparandus stardis tuli kohe unustada... Peas trummeldas vaid mõte... kuidas see alguse purakas vastu pidada... Silm kiskus punni, ning see ei tähendanud sugugi head. Asfaldile jõudes oli suu tolmust kuiv, ning peale väikest keelekastet krigises liiv hammaste vahel... see oli siis paljulubav algus . Pump kippus vahele jätma ja pingutus aina kasvas... kuni maandusime esimesel põllul, mille lõpetas väike tõusupõks... väike singel... ja taas põllule... (sellel aastal küll kaunikesti veerev) aga minu võimed hakkasid endas kustumise märke näitama... kannatama tuli hakata ja see ei olnud hea nii varajases faasis... mindi nii paremalt, kui vasakult... ahastus silmis pingutasin, kuid asjatult... ära läksid Järgnevad istusid sabal kuni kruusakani, ning siis vahetati käiku ja lahkumas olid nemadki..... Silm punnis, tatt ripakil, võtsin oma makaronidest kõik, mis seal sel momendil võtta oli, ning hoidsin hammastega eesoleva sadulast kinni... ja see kestis... ja kestis... ei teagi kui kaua... kuni eest hakkas paistma 3-4ne grupp, kes mind eelnevalt põllul saatuse hoolde oli jätnud... Lähenesime neile visalt kuid järjekindlalt, ning alla me nad neelasimegi... ning tempo natukene rauges ja ma sain oma hingamise kuidagi tagasi... pump vilkus küll punase piiril, kuid see oli juba talutavam... Nii sai kulgetud mööda metsateid, kus tempot tegid erinevad tegiad... tundsin ennast ballastina, keda kaasa veetakse... Kõik tundus peaaegu igati ok, kui metsataadil olid minuga teised palaanid... kuna puud olid metsarajale suhteliselt lähedal, siis üks vanemat sorti kuusk ajas oma haralise kuivanud oksa minu lenksu taha, ning kergitas mu esiratta korralikult maast lahti... nagu ma peaksin tagarattal sõitu oskama... need olid ärevad hetked... sest grupp oli kasvanud suureks ja ma oleks kindlasti osa seltskonda endaga kaasa võtnud... Läks õnneks seekord... niing teised jäid sammuti lõhkumatta... Tagant hõigati... mees.... sa oled õnnega koos.... ja vist olin ka Edasi kulges kõik pingutuse tähe all, kuigi imestasin, et ma olin veel vastu pidanud kuni jõudsime selle kohani, kus lühike rada taas meie rajaga ühines... Hetkeks oli grupp veidi rahunenud.... ja see ei tähendanud midagi head... lõhnas vaikuse järgi enne tormi, ning see kord see tunne mind ka ei petnud.... nimelt lendasid madalalt mööda lühema distantsi liider... ning veidi aja pärast ka tagaajajate grupp... Olukord oli ärev... ja siis ma tegin oma sõidu suurima vea... Paari teravama liigutusega haakisin ennast neile külge... hetkeks tõmmati kiirus 40-ne ligi ja jooksik püüti kinni, kuid siis hakkas kassi hiire mäng... millega ma oma vitsad kätte sain... ja tulevane kang ei paistnud enam kaugel olevat... Kuigi meie suur grupp lagunes... ei olnud ma siiski kindel, et ma ise seeneliseks ei jää... natukese aja pärast jõudis järgi mulle 3-ne seltskond, kes minust, kui matkajast, lihtsalt üle sõitsid... seega seenelise staatus oli saavutatud, kuid kauaks... enne liiva karjääri vaatasin taha... paistavad.... aga sammuti õnneks mitte kõige nobedamad.... Nii... karjäär... Rohkrm küll nagu jooksukas, kuid sai ka veidi sõita... Silmad olid nii pahumpidi, et viimasest järsakust üles ronides kukkusin ratta peale kummuli... ja püsti saamisega oli probleeme... Hingati kuklasse... laskumine, üks väike tõus tee peale ja päästev tee ootab... Kuulen puhkimist sabas... see ei kõla hästi... Teele jõudes korjan oma viimas jõu kokku ja pingutan kiiruse üles. Vaikus selja taga. Vaatan üle õla. Polegi kedagi... Nüüd tuli vaid pingutada... pingutada... pingutada.... kuni päästva finišini... kuid maapind tundus vägagi loodist väljas... millegi pärast tõusuga finiši suunas...
Tuleb tunnistada enda statisti rolli, kuna tegijad olid siiski minu pere teised liikmed, kes nopisid kõik teised kohad ja naudivad võitu!!!
Suured tänud korraldajatele väga meeldiva nädalalõpu eest koos imepärase seltskonnaga!
Rauno
Rauno