Saariselkä MTB Stages 2025
Postitatud: 28. 08. 2025. 14:07
Saariselkä MTB Stages toimus sel aastal 22.08 - 24.08, enda jaoks oli teine kord seal käia ja õnnestus näha märjemat, porisemat, külmemat varianti sellest sõidust ning saada ka õpetlikke kogemusi. Ehk siis eelmise aasta uudsuse võlu ja mugavate olude kõrvale märksa laiem pilt.
Saariselkä võistluse kohustuslik element on kaks jalgsi jõeületust esimesel päeval ja veetase oli seekord lühematele inimestele korralikult üle põlvede. Lisaks oli jõe voolukiirus harjumatu ehk siis ületused, eriti esimene ületus, olid väga meeleolukad. Ise suutsin endale korraldada ka rinnuni supluse, kuna komistasin jõe põhjas olevatel kividel ning pea käis voolava vee vaatamisest ka veidi ringi. Selle kukkumise käigus lasin rattast korra lahti ja see hakkas kohe allavoolu ujuma, nii et hetkeks tuli tegelda ka ratta kinnipüüdmisega, aga ujuda päris vaja polnud. Puhtfüüsikaliselt ja ka looduslike olude mõttes lahe olukord, mis viis mugavustsoonist välja, kui sellest Saariselkäl osalemise juures üldse juttu saab olla.
Kuna ilmaennustus lubas alla 10-kraadiseid temperatuure ja vihma, siis sai reisile kaasa võetud igasuguseid kombineeritavaid riideesemeid ja pidin arvestama asjaoluga, et mu jalgade verevarustus on vilets ning kindlasti hakkavad jalad külmetama. Kui mitte enne, siis mõnel jõeskäigule järgneval pikemal laskumisel. Nii et alguses oli plaan, et tagumise otsa sõitjana on mul aega võtta kingadest sokid välja (vee- ja tuulekindlad sokid olid kasutusel) ning pärast tagasi jalga panna. Jõe juures aga ei viitsinud hakata majandama. Hiljem kuulsin ühelt teiselt tagumise otsa sõitjalt, et tal olid kaasas vahetusjalanõud, kuna ta ei pidanud realistlikuks, et ta rattakingaga läbi jõe ja üle jõe põhjas olevate kivide suudab minna. Need vahetustossud jättis ta hiljem TP2 inimeste kätte. Ma ise polnud sellise võimalusega üldse kursis, teadsin ainult et TP-desse ja neist ära saab saata joogipudeleid. Endal oli lisakihiks kaasas tuulejakk, mis pärast suplust muidugi selga läks.
Märjana edasi sõita oli üllatavalt talutav ja külmetavaid-tuimi varbaid aitas taluda teadmine, et pärast sõitu ootab hotellitoas saun. Saunaga elamine sai just seetõttu teadlikult valitud, et oleks võimalik jahedates oludes end kiiresti üles soojendada ja üldine niiskustunne naha vahelt välja saada.
Teisel sõidupäeval suutsime paarilisega teha ühe valestimineku, mis tõi kaasa pika ja laheda ja kohati päris tehnilise laskumise veerevatel kividel ja lahtisel kruusal. See tundus mulle lisaks ka eelmisest aastast kuidagi tuttava kohana, nii et enne me pidama ei saanud, kui meile helistasid korraldajad (tänu sellele, et mul oli GPS jälgimise seade küljes). Kõne oli väga meeldiv üllatus, aga tagasi ülesminek oli vaevaline ja osaliselt ka jalgsi, nii et viga maksis meile kokku vähemalt 45 minutit. Seda ajakulu ma sealjuures üldse hetkes sees olles ei hoomanud, aga see räägib kõnekalt laskumiste-tõusude pikkusest Saariselkäs. Õppetunnid: kui gpx-i joont kompuutris ees ei ole, siis paaris sõites tuleb "usaldada, aga kontrollida"; telefonil hoida sellisel üritusel heli peal, sest keegi võib asja pärast helistada. Sealjuures gpx-i ei kasutanud ma seetõttu, et eelmisest korrast oli meeles perfektne rajatähistus ja "mis seda akut siis ikka kulutada", umbes selline oli mõttekäik. Lisaks imestasin hiljem, et miks eessõitjate jälgede puudumine silma ei jäänud -- ju oli mõistus veidi segane. TP1-s sai kalkuleeritud sõidu edasist võimalikku kulgu ja otsustasime päeva katkestada, et saaks kolmandat päeva täiega nautida.
Saariselkä kolmanda päeva kohta kuulsin koha peal mitmelt kaasmaalaselt, et see on võistluse kõige lahedam päev ja mu enda lemmikud rajaosad jäävad ka kolmandasse päeva. Lisaks paelub mind mitmepäevaste sõitude juures see, kuidas kolmandal päeval keha üllatada suudab. Üllatas jälle, stardist minnes tõdesin, et mul on kusagilt jalad tekkinud. Pärast TP1 eelset-järgset pikka tõusu üles tundrasse jõudes nägin ka ohtralt põhjapõtru (veidi rajast eemal, tuli osata märgata). Ja pärast TP2 tulid lemmikud, Ahopää mägi ise ning laskumine nimega Ahopää Rock-n-Roll. Päike paistis, rehvimured läksid minust eemalt mööda ja keha toimis. Sellesse hetkesse oleks tahtnud kauemaks jääda, aga kuna polnud võimalik, siis tuleb järgmine aasta tagasi minna.
Hoolimata märgadest oludest ei olnud Saariselkä üldse kaugeltki selline porine nagu meie mudased-pasteedised maratonid. Põhiosa rajast on siiski kivi, mis ei ole märjaga ka eriti libe, ning märjemates mülkalaadsemates kohtades on samuti kivine põhi ja pinnas turbane, nii et saab otse läbi sõita -- peamine risk on ka sellistes kohtades, et mõni terav kivi võib rehvi katki teha, nagu ülejäänud üritusel.
P.S. Olmest veel niipalju, et märjemate olude puhuks soovitan soojalt nii võistluse enda rattahooldusteenust (N, R, L õhtutel) kui ka pesumasina ja kuivati võimalusega majutust. Näiteks Santa's Hotel Tunturil, mis asub stardiala vahetus ümbruses, on olemas ühiskasutatavad pesu- ja kuivatusmasinad; kindlasti igasugustel eramajutustel-majakestel ka. Kummastki ma eelmisel aastal puudust ei tundnud, kuid sel aastal kulusid need võimalused marjaks ära.
Saariselkä võistluse kohustuslik element on kaks jalgsi jõeületust esimesel päeval ja veetase oli seekord lühematele inimestele korralikult üle põlvede. Lisaks oli jõe voolukiirus harjumatu ehk siis ületused, eriti esimene ületus, olid väga meeleolukad. Ise suutsin endale korraldada ka rinnuni supluse, kuna komistasin jõe põhjas olevatel kividel ning pea käis voolava vee vaatamisest ka veidi ringi. Selle kukkumise käigus lasin rattast korra lahti ja see hakkas kohe allavoolu ujuma, nii et hetkeks tuli tegelda ka ratta kinnipüüdmisega, aga ujuda päris vaja polnud. Puhtfüüsikaliselt ja ka looduslike olude mõttes lahe olukord, mis viis mugavustsoonist välja, kui sellest Saariselkäl osalemise juures üldse juttu saab olla.
Kuna ilmaennustus lubas alla 10-kraadiseid temperatuure ja vihma, siis sai reisile kaasa võetud igasuguseid kombineeritavaid riideesemeid ja pidin arvestama asjaoluga, et mu jalgade verevarustus on vilets ning kindlasti hakkavad jalad külmetama. Kui mitte enne, siis mõnel jõeskäigule järgneval pikemal laskumisel. Nii et alguses oli plaan, et tagumise otsa sõitjana on mul aega võtta kingadest sokid välja (vee- ja tuulekindlad sokid olid kasutusel) ning pärast tagasi jalga panna. Jõe juures aga ei viitsinud hakata majandama. Hiljem kuulsin ühelt teiselt tagumise otsa sõitjalt, et tal olid kaasas vahetusjalanõud, kuna ta ei pidanud realistlikuks, et ta rattakingaga läbi jõe ja üle jõe põhjas olevate kivide suudab minna. Need vahetustossud jättis ta hiljem TP2 inimeste kätte. Ma ise polnud sellise võimalusega üldse kursis, teadsin ainult et TP-desse ja neist ära saab saata joogipudeleid. Endal oli lisakihiks kaasas tuulejakk, mis pärast suplust muidugi selga läks.
Märjana edasi sõita oli üllatavalt talutav ja külmetavaid-tuimi varbaid aitas taluda teadmine, et pärast sõitu ootab hotellitoas saun. Saunaga elamine sai just seetõttu teadlikult valitud, et oleks võimalik jahedates oludes end kiiresti üles soojendada ja üldine niiskustunne naha vahelt välja saada.
Teisel sõidupäeval suutsime paarilisega teha ühe valestimineku, mis tõi kaasa pika ja laheda ja kohati päris tehnilise laskumise veerevatel kividel ja lahtisel kruusal. See tundus mulle lisaks ka eelmisest aastast kuidagi tuttava kohana, nii et enne me pidama ei saanud, kui meile helistasid korraldajad (tänu sellele, et mul oli GPS jälgimise seade küljes). Kõne oli väga meeldiv üllatus, aga tagasi ülesminek oli vaevaline ja osaliselt ka jalgsi, nii et viga maksis meile kokku vähemalt 45 minutit. Seda ajakulu ma sealjuures üldse hetkes sees olles ei hoomanud, aga see räägib kõnekalt laskumiste-tõusude pikkusest Saariselkäs. Õppetunnid: kui gpx-i joont kompuutris ees ei ole, siis paaris sõites tuleb "usaldada, aga kontrollida"; telefonil hoida sellisel üritusel heli peal, sest keegi võib asja pärast helistada. Sealjuures gpx-i ei kasutanud ma seetõttu, et eelmisest korrast oli meeles perfektne rajatähistus ja "mis seda akut siis ikka kulutada", umbes selline oli mõttekäik. Lisaks imestasin hiljem, et miks eessõitjate jälgede puudumine silma ei jäänud -- ju oli mõistus veidi segane. TP1-s sai kalkuleeritud sõidu edasist võimalikku kulgu ja otsustasime päeva katkestada, et saaks kolmandat päeva täiega nautida.
Saariselkä kolmanda päeva kohta kuulsin koha peal mitmelt kaasmaalaselt, et see on võistluse kõige lahedam päev ja mu enda lemmikud rajaosad jäävad ka kolmandasse päeva. Lisaks paelub mind mitmepäevaste sõitude juures see, kuidas kolmandal päeval keha üllatada suudab. Üllatas jälle, stardist minnes tõdesin, et mul on kusagilt jalad tekkinud. Pärast TP1 eelset-järgset pikka tõusu üles tundrasse jõudes nägin ka ohtralt põhjapõtru (veidi rajast eemal, tuli osata märgata). Ja pärast TP2 tulid lemmikud, Ahopää mägi ise ning laskumine nimega Ahopää Rock-n-Roll. Päike paistis, rehvimured läksid minust eemalt mööda ja keha toimis. Sellesse hetkesse oleks tahtnud kauemaks jääda, aga kuna polnud võimalik, siis tuleb järgmine aasta tagasi minna.
Hoolimata märgadest oludest ei olnud Saariselkä üldse kaugeltki selline porine nagu meie mudased-pasteedised maratonid. Põhiosa rajast on siiski kivi, mis ei ole märjaga ka eriti libe, ning märjemates mülkalaadsemates kohtades on samuti kivine põhi ja pinnas turbane, nii et saab otse läbi sõita -- peamine risk on ka sellistes kohtades, et mõni terav kivi võib rehvi katki teha, nagu ülejäänud üritusel.
P.S. Olmest veel niipalju, et märjemate olude puhuks soovitan soojalt nii võistluse enda rattahooldusteenust (N, R, L õhtutel) kui ka pesumasina ja kuivati võimalusega majutust. Näiteks Santa's Hotel Tunturil, mis asub stardiala vahetus ümbruses, on olemas ühiskasutatavad pesu- ja kuivatusmasinad; kindlasti igasugustel eramajutustel-majakestel ka. Kummastki ma eelmisel aastal puudust ei tundnud, kuid sel aastal kulusid need võimalused marjaks ära.
