Aitäh. Indrek Pak, Rainer Purga, Ahto Vink, Ain-Ivar Tupp, Tambet Tähepõld ja Rivo Sarapik sõitsid pundis läbi.
Väga vinge elamus. Et startisime pühaba õhtul, nägime pimedes vinget pilti, kuidas punased jaaniussid ees laiuval maastikul rannikuni suunduvad. See on sõit, kus näeb rattamaailma kõiki palesid - kiirustavatest sportlastest kampsunites ja fiksiga dekaade vanadel vokkidel 1200 kilomeetrit ja 11 000 tõusumeetrit võtvaid velofänne.
Aga mitte ainult. Oluline on see ka küladele, kust ja kelle juurest see läbi läheb ning publikut jagus tee äärde stardi järel ka öösel. Pealtvaatajaile oli nagu Tour de France, elati kaasa, innustati, jagati toidu-joogikraami.
Kui tavaliselt vaadatakse tee ääres, ratta kõrval kraavis magajaid viltuse pilguga ja kutsutakse politsei, siis PBPl on sellised tegelased kangelased. Mina ei saa ainult aru, kuidas on võimalik vihmaga niimoodi puhata.
Meie olime sel korral luksvariandiga, esimene kord ikkagi ja saatebussi abiga saime kaasa võetavat kraami lahedamalt valida ning mugavama elu - magamistarbed, madratsid, toit-jook jne. Kes vaid omal käel majandas, pidi nutikamalt läbi ajama või mõnel pool aega kulutama (näiteks söögi-joogi otsimisele).
Ilmaga vedas, vihma saime viimasel päeval umbes kuus tundi ja sedagi ilmselt kaasa võetud porikate-vihmakatete õigustamiseks. Pariisis lõpetades jäi ka vesi järgi. Muidu paistis päike, kohati tuliselt, ning öö tundus parem aeg sõitmiseks.
Super noh
Rattasõbrale huvitav ja soovitatav kogemus.
Ise tahaks uuesti, nelja aasta pärast ehk. Siis tahaks ka seda vagabundivarianti, kus saateautota ja kraavikaldal puhata, proovida. Tundub väga vabastav - oled ja liigud nagu tahad.
