Korraldaja palvel panen siia järgmise infi:
Newsletter
Salzkammergut Trophy on Austria suurim MTB maraton, mis tähistab 14. juulil 2007 om kümmnendat sünnipäeva.
A - distants on 220km ~6818m tõusu
B - distants on 110km ~3387m tõusu
C - distants on 53,1km ~1663m tõusu
D - distants on 24,8km ~634m tõusu
Mõned pildid rajalt: Pilt 1, Pilt 2, Pilt 3, Pilt 4, Pilt 5, Pilt 6, Pilt 7, Pilt 8
Salzkammergut Mountainbike Trophy 2007
Seda üritust saab ka üle online.tv vaadata. Päris uhke värk.
http://www.trophy.cameleon-online.tv/
http://www.trophy.cameleon-online.tv/
"väike" kokkuvõte...
Enne kui teema päris aegub, üllitaks siis kokkuvõtte 10. Salzkammerguttrophy’st.
Kuna jõudsime võistluspiirkonda neljapäeval, e. kaks päeva enne sõitu, otsustasime ka väikese trenni teha, et saada maitset asjast.
Kuna ööbimiskohale oli lähedal raja suurim tõus, saigi siis kohe “magustoidu” kallale astutud. Tegemist oli trassi teise poole alguses oleva, ca 10 % tõusuga, kõrguste vahega 1 km. Alguses 3 km asfalti, ülejäänud kruus, viimane kilomeeter metsaveoteed mis sillutatud jämeda (pae?)kivi killustikuga.
Juba esimestel kilomeetritel värske jalaga hakkas huulilt pudenema väljendeid: “mida!.. kas nii kümme kilti järjest?...uskumatu!...”jne
. Suhteliselt kohe sai eest granny peale lükatud et siis tagumistega parajalt doseerida.
Vaade mis avanes vastasnõlvadele ja orule oli muidugi hingemattev ja kindlasti ka hingevõttev
. Ilm sobilik, temperatuur umbes 15-18 kraadi, aeg-ajalt tibutas.
10 km tõusu peale kulus 1.13, keskmist kiirust saab siit igaüks ise tuletada.
Laskusime tuldud rada mööda sik-sakitades, kiirus 35-50 km/h. Ettevaatlik tuli olla kurvides, mõnigi pidurdamine kippus paaniliseks minema.
Tagasi all olles jõudsime järeldusele et kõne alla saab tulla ainult läbimise peale välja minek, midagi nii rämedat polnud ka sõber/võistluskaaslane enne kogenud.
The Trophy
Koos laupäevaga jõudis Euroopa sellesse piirkonda ka suvi tagasi, ilmateade lubas30-35 kraadi sooja. Ja nii ka oli.
B-distantsi start toimus kolmes grupis, viieminutiliste intervallidega. Seda millises grupis startida, pidi iga rattur ise oma treenituse järgi otsustama. Arvasime et keskmine võiks meile sobilik olla, paraku tulime vist starti liiga hilja, sattusime viimasesse.
Esimene ca 800-900 m tõus algas 1,5-2 km peale starti. Kõik kerisid rahulikult, aeti juttu, visati nalja. Asfaldi pealt ära, hakkasid ka esimesed ummikud tekkima, üllatavalt kergekäeliselt keerati ette, mõni kukkus. Üldiselt oli tehnilise sõidu oskus nadi, väga kergelt jalastuti ja kõnniti kahes reas, st. sõitjatele ruumi ei jäetud.
Raja esimene pool oli tehnilisem, oma osa sellesse oli andnud ka vihmaperiood. Kohati tampis SPD’d ropult savi täis, mõni laskumine tuli võtta üks jalg lahti, lihtsalt ei saanud kinni. Samas, ega TIME’i rahvalgi palju kergem polnud...
Tagasi “all” olles sain selgeks et läheb raskeks, minek oli vilets.
Teise megatõusu alguses soovitasin sõbral oma teed minna. Ja siis see piin algas…
Ülekannetest olid töös ainult kolm-neli kõige aeglasemat. Sellest hoolimata sai mägiojade ja vabatahtlike jootjate juures pikemaid pause peetud, lihtsalt ei jõudnud sõita. Ka kohalik rahvas oli hädas, teeveerde ja puuriitade varju jagus istujaid/pikutajaid küllaga. Ja muidugi veel tagurpidi sõitvad katkestajad, oi kuidas oleks tahtnud neile järele keerata! Kuidagi, mis seal salata, kohati ka jalutades
, sai tippu jõutud.
Ega laskumisest suurt rõõmu ei olnud, viimane tõus terendas veel ees. Korra jäin pidurdamisega hiljaks, peaaegu pidin seina sõitma.
Viimane suurem, 500m, tõus ei olnud siiski nii hull. Lõpuosa oli valdavalt allamäge (üks "tühine Vällämägi" oli
), kruus, asfalt, metsatee. Kusagil seal sai sõidu max kiirus ka ära tehtud, 70 km/h.
Viimastele lagedatele asfaldilõikudele jõudsin üksi, kiirus kippus vägisi langema. Õnneks “sõi” mind mingi 5-6 liikmeline valdavalt ungarlastest grupp ära, nendega koos sai lõpuni uhatud.
Lõpetadada oli muidugi ülihea, kuigi absoluutselt kõik oli jäänud rajale.
Sõber, kes sõidu teises pooles maadles tühjeneva esijooksu tubelessiga, oli kolm minutit varem kohal.
Korraldusliku poole pealt: Elioni rajad on kindlasti rohkem märgistatud, mingi paarikümne meetri vabalangemise pärast hoiatussilti küll välja ei pandud. TP-s kippus kohati anarhiaks, samas oli iso-jook ikka õige kontsentratsiooniga ja süüa sai kohati väga hästi.
Tombola (afterparty?) jäi meil nägemata, kuna kiirustasime ööbimispaika otsima. Nägemata jäi ka Gary Fisher, sõber lootis vargsi autogrammile (sõidab ta samanimelise raamiga).
Silma jäi sõitjate egotsentrilisus, ega eriti teisi ei aidatud. Korra tõstsin ühel kukkunud vennal möödaminnes ratta pealt ära, kutt tänas tükk aega tagantjärgi.
Ametlik rajaprofiil ka: http://www.salzkammergut-trophy.at/_upl ... _file1.jpg
PS. Oli ka A rada, ca 210 km... Nendest, kell 5.00 startinud meestest ei julge isegi mõelda
Kuna jõudsime võistluspiirkonda neljapäeval, e. kaks päeva enne sõitu, otsustasime ka väikese trenni teha, et saada maitset asjast.
Kuna ööbimiskohale oli lähedal raja suurim tõus, saigi siis kohe “magustoidu” kallale astutud. Tegemist oli trassi teise poole alguses oleva, ca 10 % tõusuga, kõrguste vahega 1 km. Alguses 3 km asfalti, ülejäänud kruus, viimane kilomeeter metsaveoteed mis sillutatud jämeda (pae?)kivi killustikuga.
Juba esimestel kilomeetritel värske jalaga hakkas huulilt pudenema väljendeid: “mida!.. kas nii kümme kilti järjest?...uskumatu!...”jne
. Suhteliselt kohe sai eest granny peale lükatud et siis tagumistega parajalt doseerida.Vaade mis avanes vastasnõlvadele ja orule oli muidugi hingemattev ja kindlasti ka hingevõttev
. Ilm sobilik, temperatuur umbes 15-18 kraadi, aeg-ajalt tibutas.10 km tõusu peale kulus 1.13, keskmist kiirust saab siit igaüks ise tuletada.
Laskusime tuldud rada mööda sik-sakitades, kiirus 35-50 km/h. Ettevaatlik tuli olla kurvides, mõnigi pidurdamine kippus paaniliseks minema.
Tagasi all olles jõudsime järeldusele et kõne alla saab tulla ainult läbimise peale välja minek, midagi nii rämedat polnud ka sõber/võistluskaaslane enne kogenud.
The Trophy
Koos laupäevaga jõudis Euroopa sellesse piirkonda ka suvi tagasi, ilmateade lubas30-35 kraadi sooja. Ja nii ka oli.
B-distantsi start toimus kolmes grupis, viieminutiliste intervallidega. Seda millises grupis startida, pidi iga rattur ise oma treenituse järgi otsustama. Arvasime et keskmine võiks meile sobilik olla, paraku tulime vist starti liiga hilja, sattusime viimasesse.
Esimene ca 800-900 m tõus algas 1,5-2 km peale starti. Kõik kerisid rahulikult, aeti juttu, visati nalja. Asfaldi pealt ära, hakkasid ka esimesed ummikud tekkima, üllatavalt kergekäeliselt keerati ette, mõni kukkus. Üldiselt oli tehnilise sõidu oskus nadi, väga kergelt jalastuti ja kõnniti kahes reas, st. sõitjatele ruumi ei jäetud.
Raja esimene pool oli tehnilisem, oma osa sellesse oli andnud ka vihmaperiood. Kohati tampis SPD’d ropult savi täis, mõni laskumine tuli võtta üks jalg lahti, lihtsalt ei saanud kinni. Samas, ega TIME’i rahvalgi palju kergem polnud...
Tagasi “all” olles sain selgeks et läheb raskeks, minek oli vilets.
Teise megatõusu alguses soovitasin sõbral oma teed minna. Ja siis see piin algas…
Ülekannetest olid töös ainult kolm-neli kõige aeglasemat. Sellest hoolimata sai mägiojade ja vabatahtlike jootjate juures pikemaid pause peetud, lihtsalt ei jõudnud sõita. Ka kohalik rahvas oli hädas, teeveerde ja puuriitade varju jagus istujaid/pikutajaid küllaga. Ja muidugi veel tagurpidi sõitvad katkestajad, oi kuidas oleks tahtnud neile järele keerata! Kuidagi, mis seal salata, kohati ka jalutades
, sai tippu jõutud.Ega laskumisest suurt rõõmu ei olnud, viimane tõus terendas veel ees. Korra jäin pidurdamisega hiljaks, peaaegu pidin seina sõitma.
Viimane suurem, 500m, tõus ei olnud siiski nii hull. Lõpuosa oli valdavalt allamäge (üks "tühine Vällämägi" oli
), kruus, asfalt, metsatee. Kusagil seal sai sõidu max kiirus ka ära tehtud, 70 km/h.Viimastele lagedatele asfaldilõikudele jõudsin üksi, kiirus kippus vägisi langema. Õnneks “sõi” mind mingi 5-6 liikmeline valdavalt ungarlastest grupp ära, nendega koos sai lõpuni uhatud.
Lõpetadada oli muidugi ülihea, kuigi absoluutselt kõik oli jäänud rajale.
Sõber, kes sõidu teises pooles maadles tühjeneva esijooksu tubelessiga, oli kolm minutit varem kohal.
Korraldusliku poole pealt: Elioni rajad on kindlasti rohkem märgistatud, mingi paarikümne meetri vabalangemise pärast hoiatussilti küll välja ei pandud. TP-s kippus kohati anarhiaks, samas oli iso-jook ikka õige kontsentratsiooniga ja süüa sai kohati väga hästi.
Tombola (afterparty?) jäi meil nägemata, kuna kiirustasime ööbimispaika otsima. Nägemata jäi ka Gary Fisher, sõber lootis vargsi autogrammile (sõidab ta samanimelise raamiga).
Silma jäi sõitjate egotsentrilisus, ega eriti teisi ei aidatud. Korra tõstsin ühel kukkunud vennal möödaminnes ratta pealt ära, kutt tänas tükk aega tagantjärgi.
Ametlik rajaprofiil ka: http://www.salzkammergut-trophy.at/_upl ... _file1.jpg
PS. Oli ka A rada, ca 210 km... Nendest, kell 5.00 startinud meestest ei julge isegi mõelda
NB! Uinudes sule silmad!