Ja tehtud ta saigi.
31.05 finisheerisid seitse pedaalijat (ja neljane saatetiim) - Tõnu Vahter, Mari-Liis Juul, Toomas Erikson, Rivo Sarapik, Raivo Sormunen, Kaupo Karja ja Kalev Albri - Milaanos, selja taga kaheksa riiki, 3000 kilomeetrit, 27 000 meetrit ronimist (teiste seas Stelvio, Monte "Il Pirata" Carpegna ja Montarone).
Ehkki olime valmis kõige hullemaks, sadas kolme nädala jooksul hommikust õhtuni vaid kolmel päeval ning paaril päeval lõpetasime sõidu vihmas. Muidu oli enamasti ligi 30 kraadi ja päike. Ka päeval, kui 1900 meetri kõrgusel asuvast ja lund pakkunud Livignost ringiga Berebenno kanti veereti.
Teel sai kohtutud proffide
Liisi Risti ja Tanel Kangertiga,
lehvitada sinimustvalge Giro finishis pildile ning saada mägedes aru, kui väike on inimene looduse ees.
Iga riik pakkus oma versiooni rattasõidust, teedest, toidust ja inimestest. Näiteks Sloveenias pidas endine kohalik rattaproff Josef paduvihmas pedaalinud pelotoni kinni ja tegi kõigile kohvi välja. "Ma olen sellise ilmaga sõitnud, tean, mida see tähendab," selgitas ta. Sellised kohtumised teevad reisimise ja avastamise kihvtiks. Lisaks muidugi rattaga (autoga võrreldes) saadav vahetu kogemus maastiku, teede ja riikide avastamisel.
Üks tõrvatilk ja õppetund muidugi ka - Milaanos varastati majutuse parklas haagisest (lõigati haagise kate puruks) viis ratast. Valvega parkla või enda silm on ikka turvalisemad.
Paneme jupikaupa emotsioone ning fotosid üles oma
FB lehele (pääseb ligi ka see, kes ei kasuta) ning üht-teist ilmumas ka ajakirjanduses. Järgmiseks tuleb midagi Vueltaga seotud, paari-kolme aasta pärast.
