velo.clubbers.ee

Head rattasõbrad
Triathlon Estonia on taaskord tulemas 25.08.2018 ja suur osa triatloni ning rattaseltskonnast on hooaja lõpuvõistlusel tippvormi näitamas.
Teist korda on plaanis ka eraldistardid 100 ja 180 km distantsile. Samuti on oodatud võistkonnad ja üksiküritajad erinevas pikkuses triatlonirajale.
Teeme rajaga tutvust 15. augustil kl 18.00 algusega Tammemäe järve lõunaküljelt. Võib tulla ka niisama sõitma ja lobisema.

Kas Pärnu mnt see kergliikluse tunnel on võistluste ajaks niikaugel, et saab otse sõita? Või peab Tallinnast väljuval suunal korraks vastassuunda põikama?

Hetkeseisuga jääb samuti nagu liiklus on täna.

Homseks näitab ilusat trenniilma ja saame teha korraliku rajavideo.

Meikäläinen on kahjuks homme Pirital kolmapäevakul... aga 25.08 oleme siis loodetavasti pooliku stardis.

Sai pikal distantsil tiimi arvestuses teist korda ratast sõidetud 180km, täiesti uskumatu päev oli eile ikka .

Kõigepealt ettevalmistusest. Plaan oli juulis puhkuse ajal rattaga trenni tegema hakata, aga nii vinge suvi oli, +30 kraadiga sai ainult rannas oldud ning rattaga ainult 1 soojendussõit tehtud. Trenniga sai alustatud täpselt 1. augustil ning peale nädalast treenimist saabus külmetus, niiet teine nädal ei saanud üldse trenni teha, kolmandal nädalal siis oli jälle kõik ok ja sai suurem osa trennist tehtud ning kokku kogunes selle pulli peale lõpuks muljetavaldav 500km. Enne seda sai rattaga viimati sõidetud 2014. a Keila Ironmanil (tiimi koosseisus esimest korda, ajaks 5.28 tookord).

Võistluspäeva hommikul 7 ajal starti, tavapärased ettevalmistused, tiimi ujujale sai kalipso selga aidatud ning kuna vesi oli +19, siis oli oht, et tal hakkab vees kalipsoga palav (kaalu poisil parajalt 100+ kilo). Õnneks nii ei läinud ning veest tuli ta välja teisena (aeg 1.02), individualistide esimene mees (võistluse hilisem ülekaalukas võitja) omas vees tema ees ca 100m edu ja kadus vahetusalast välgukiirusel. Tiimi vahetusala reeglid nägid ette, et ujuja peab enne kalipso ära võtma, kui saab kiibi ratturile üle anda ning rattur saab alles seejärel kingad, kiivri ja numbrivöö kinnitada ning rattarajale asuda (need reeglid selleks, et vahetusala ajad oleks võrdsemad individualistidega).

Rattarajale minnes oli plaan sõit ära teha 6 tunniga arvestades olematut ettevalmistust ning iga minut alla 6 tunni oleks boonuseks. Rajal hakkas siis kohe äktsion pihta ehk sain vaevalt nii 300m sõita Saku viadukti peale, kui käis selline kahtlane müts selja taga, sain aru, et üks kahest veepudelist, mis sadula taga olid, on tõenäoliselt rattalt lahkunud. Viadukti peal on korralikud kühmud ehk põikpraod ning ühest sellisest üle sõites see juhtuski. Õnneks kiirus polnud veel suur ehk nii 30-40m pärast sain pidama, ots ringi ja tagasi sõites vaatas viadukti ääre peal nukralt kõikuv pudel vastu koos ära murdunud pudelihoidja kinnitusega. Ei no tore lugu, seda ei ole võimalik kuidagi enam tagasi ratta külge kinnitada ning tuli see sinna maha jätta. Ehk siis algne plaan teha sõidu ajal max 1 peatus vee võtmiseks värskenduspunktis oli juba ebareaalne kahjuks.






Tasapisi Kanama poole sõites ja vastutuult nautides ei olnud minek sugugi paljulubav ning tõotas raske päev tulla. Nii 300-400m enne Kanamat ringteel kostus selja tagant äkki paar kerget mütsu, algul ei saanud aru, mis see võis olla, siis äkki koitis ning seljataskuid katsudes selgus karm tõsiasi, et 6-st geelist 3 oli taskust minema lennanud normaaaalne. Pole sellist asja varem juhtunud ja samu geele koguaeg kasutanud. Asi hakkas ikka üsna nutuseks kiskuma, ilma söögi/joogita sellist maad ei sõida mingi nipiga ja igal ringil värskenduspunktis tiksuda oli just see plaan, mida ma teha ei tahtnud sel sõidul. Tagasi pöörata ja geele otsima minna ei olnud enam mingit soovi ja oleks vähe ohtlik ka olnud autode tõttu.

Kanama viaduktil tõusu peal paraja vastutuulega läks kiirus ikka üsna alla ja tõsine ahvatlus oli sõita otse Keilasse ära, ratas korraldajatele ära anda ja call it a day. Selle asemel sai sõiduga ikkagi jätkatud Ääsmäe poole, tuul oli õnneks selline alla keskmise ning rohkem küljelt, samas minek oli suht raske, nagu ei saanud ratast veerema. Olemasoleva 1 pudeli vee, 3 geeli ja 2 hematogeeniga oli plaan 3 esimest ringi teha Ääsmäel peatumata ning see ka õnnestus. Ääsmäel sai võetud esimene pool geeli ja veidi vett ning tagasi Kanamale oli tuul diagonaalis tagant ehk sai tasuta rongiga, mis on Urmasel tegelikult osalustasu sisse arvestatud juba iga-aastaselt. Üllatav oli see, et kogu selle esimese „põneva” Ääsmäe otsa jooksul polnud veel keegi mööda sõitnud ning kui tagasi Kanamale jõudes polnud ikka veel kedagi möödumas näha, hakkas asi juba veidi kahtlaseks muutuma – kas jäid teised võistlejad Tammemäele ujumist nautima või sõitsid mingile teisele rattarajale? Enesetunne oli samas Kanamale sõites muutunud üllatavalt heaks ning minek kuidagi eriti kergeks. Ääsmäele tagasi sõites oli küll tuul mingil määral vastu nagu ikka, aga see ei seganud, vaid oli isegi pigem abiks (trennis tuulega harjunud nagu eestis ikka). Ehk siis 2-4. ring oli rattaga elu lihtsaim sõit mingi nipiga ja tõsiselt nauditav, mõlemad otsad sai püsivalt lastud kõige raskema käiguga (sama käiguga tegelt sõidu lõpuni seekord, va viimane ring ning mõned vaikselt kerivad tõusud nagu nt enne Ääsmäe värskenduspunkti) ilma igasugu probleemideta.

2. koha mees läks mööda nagu lennukiga alles kuskil 47. km peal ja 3. koha mees 55. km peal ehk ca kolmandik sõitu sai nautida uhket üksindust ja esikolmiku kohta. Üldse oli rajal ikka väga rahulik ja täielik üksi sõit kuniks peale kella 12 tulid lühikese maa mehed rajale. 4. ringil tuli teha esimene peatus Ääsmäel ja süüa/juua võtta. 5. ringil suutis poolik geel veel taskust ära lennata mingi nipiga ehk 6-st geelist sain ainult 2,5 seekord kasutada. Peatused tuli seega teha veel 6. ja 7. ringil ning leiba ja kurki nosida. 7. ringil Ääsmäe tagasipöördel jõudis järgi meie lühikese maa tiimi rattur, kes oli juba oma viimasel ringil ning pani ees ajama. Loomulikult ei saanud ju lasta tal niisama minema sõita ning oli vaja järgi ja mööda punnida ning Kanamani korralikult vajutada väsinud jalgadega, Kanama viaduktil saime jälle kokku ning loodetavasti sai ta mõne minuti parema aja kah selle spurdi tõttu.

Endal aga tuli veelkord Ääsmäe ring ette võtta ning vot siis läks tõsiselt raskeks, aeroasendist tuli loobuda ning sõita ainult püstises asendis, elu esimesed jalgade krambid hakkasid märku andma ning ei saanud ka enam sadulast püsti tõusta, et tõuse sõita. Puhtalt tahtejõu najal sai finišini pingutatud olematu kiirusega ning peale kiivri, kingade ja numbrivöö ära võtmist kiip tiimi jooksjale üle antud, kes ütles, et konkureeriv tiim läks 5 minti tagasi jooksurajale.

Peale jooksja rajale saatmist oleks omale hea meelega kelleltki uue kaela laenanud ja veel mõned kehaosad, mis sõidu lõpus korralikult tunda andsid. Sai vahetusalas kelleltki kella küsitud ja öeldi ajaks pool 3 ehk sõiduajaks veidi alla 5.30, mis ei tundunud kuidagi võimalik olema. Seejärel sai lühikese maa tiimi ratturiga ametlikke rattaaegu vaadatud ja sõiduajaks tuli 5.24 ehk oma isiklik parim aeg sai tehtud. Ebareaalne .

Seejärel sai oodatud tiimi jooksja lõpetamist, kes tegi jooksurajal väga kõva jooksu 3.24-ga ehk tiimiga alistasime esimest korda maagilise 10h piiri (ajaks 9.56) ja tasuks tiimide arvestuses esikoht ning üldarvestuses päeva teine tulemus pikal maal, ainult individualistide arvestuses võitnud soomlane oligi meist kiirem, kõik ülejäänud olid rajal juba üle 10h.

Lisaks õnnestus meie lühikese maa tiimil teha ka korralik jooks tiba alla 2h ning lühikese maa tiimide arvestuses saadi 2. koht.

Emotsioon on ülikõva, ei ole midagi öelda. Tundub, et mida vähem trenni teha, seda parema rattaaja saab. Sõiduolud olid seekord fantastilised, sooja ca 19-20 kraadi, päike kenasti pilve taga ja tuul pigem keskmine ja küljelt, midagi paremat on raske tahta.

Suured tänud Urmasele ja teistele korraldajatele, võistlejatele ja kaasaelajatele suurepärase spordipäeva eest.

Järgmine aasta 24. augustil 2019 jälle rajal näeme.

Panen oma kokkuvõtte ka siia:
Sai kinnitust ja tõendust et täispikka triatlonit võib läbima minna ka ilma eelneva trennita. Ratta kilomeetreid oli mul selle aastanumbri sees kogutud maksimaalselt 120 ja pärast sõrmede vigastust mais pole ka ujumise ja jooksmisega rohkem tegelenud, kui vaid dr.Holdeni maraton, neli Võrumaa pikamaajooksusarja etappi, Kuressaare Xdream ja üle Tamula järve ujumine Võrus. Sellest hoolimata ei saa ju selliselt ürituselt puududa - alates 2007 ju iga kord osaletud ja lõpuni ka jõutud. Seda puhku siis XII kord täispikal triatlonil osaleda. Esimene prioriteet oli õigeks ajaks starti jõuda ja selleks läksin veerand tundi varem kohale kui tavaliselt. Kuna rahvast liikus veel vähe, siis jäin stardipaigas Indrek Jürgensoniga juttu puhuma ja võistluse rämedaim viga oligi tehtud, kui avastasin et stardini vaid tunnike jäänud. Tegin mis suutsin, kuid ikkagi jäin starti jälle hiljaks ligi kolm minutit, mis tähendas et nobedamad ujujad olid läbinud juba tubli 150m. + 19 kraadisesse vette tormates selgus et vasak prill lekib vett ja kuna start oli niikuinii ebaõnnestunud, kohendasin prilli ilusti ette ja hakkasin kaapima. Lohutuseks sain pärast teada, et ma polnud siiski viimane startija täispikale, sest umbes kolmveerand tundi hiljem laekus veel üks võistleja - prantslane Cedric Largajolli, kes hilinemiseta oleks kindlasti mind pikalt edestanud. Esimese ja teise poi vahel sain viimased "konnad" kätte ja alates kolmandast poist hakkas võistlejaid jalad ees suuremal hulgal vastu tulema. Olin lootnud et 3,8km ujumisega tunni ja 10 minutiga maha saada. Tulemustes 1:11:57,5 tähendas et arvestades ligi kolme minutilist hilinemist starti, tuli eesmärk täis. Rattaetapile suundusin selge eesmärgiga eriti rahulikult alustada ja jalalihaseid mitte koormata. Et seda lihtsam täita oleks, jätsin sel korral isegi ketta alla panemata, et ei tekkiks kiusatust kangutama hakata. Paraku esimene ring siiski nii väga end tagasi hoida ei õnnestunud Teise, kolmanda ja neljanda ringi kulgesin küll nii et jalalihastele koormust andsin vaid püstiasendis sõtkudes ja siis kui rekkad möödudes tuulekoti tekitasid. Ilm oli suurepärane ja seepärast suutsin kaks joogipudelit tühjendada alles pooleks rattadistantsiks. TP-s tegingi vaid ühe peatuse, et täis paagid peale panna. Edasi sõites möödus minust kena naisvõistleja. Esiti tundus et tema tempo on mulle pisut üle jõu, kuid varsti sain aru, et laskumised ja suured sõidukid veavad mind talle järgi ja nii otsustasin tema tempo omaks võtta. Kulgesime kolm ja pool ringi samas tempos (mina ca 15-20m taga pool). Viimasel ringil läks ta TP-s WC-sse ja nii veeresin üksi edasi. Ratta vahetusalas oli ta aga ka kohe kohal ja jooksma jõudis enne mind. Olgu siis öeldud et naisvõistlejaks oli soomlanna Veera Paananen. Rattaaeg 5:26:56,9 oli kõike muud kui ootuspärane tulemus. Minu jooks oli alguses kaugel jooksmisest - roomav sörk oleks pädevam termin selle kirjeldamiseks. Ilmselgelt oli Veera tempo treenimata rattajalad tühjaks tõmmanud. Kuigi jõin colat ja sõin ka geeli, sain teisel ringil (kokku 8 ringi) aru, et ikkagi hõre tunne on. Nii otsustasin enne kolmandale ringile minekut korraliku lõunapausi teha ja hakkasin kaasavõetud rosinaküpsiseid RC colaga pugima. Tegevus andiski soovitud tulemuse, sest juba poolel ringil enesetunne paranes ja kui enne liikusin nagu takus kana, siis üha enam hakkas minu liikumine jooksmist meenutama. Vaatasin aega ja siis korraga otsustasin end motiveerima hakata. Enne võistlust arvasin et kui ikka alla 12 tunni lõppu jõuan on hea. Nüüd aga sain aru et 11 ja pool tundi samahästi kui alistunud ja nii otsustasin et vähemalt võiks end motiveerida pingutama, et saaks lõpuajas ühed ritta aetud. Teise poole alguses oli veel mõningaid hetki kus tundus et see plaan kipub üle jõu käima, kuid siis märkasin et Peteri Grauen, kes oli mulle jõudsalt lähenenud ja minu arvamise järgi pidi mind peagi kätte saama, ei lähenenud enam nii kiiresti. Kuuendal ringil hakkas ka Veera Paananen mulle ringiga järgi jõudma. Teda oli hea vastujoostes ergutada sest siis ta alati naeratas. Soomlastel oli hulga rahvast kaasas kes kõiki võistlejaid ergutasid - nii et see andis ikka palju juurde. Minu eelviimane ring oli Veera viimane ja kui ta siis 2km ringi algusest mulle järgi jõudis, ostustasin et oleks ikka tore kui ma nii palju temast maha ei jääks, et mul tema finiš nägemata jääb. Nii hakkasin rohkem pingutama. Peteriga oli nüüd vahe juba alla kilomeetri. Veera finiš jäi mul aga siiski nägemata, sest tema andis lõputempos pisut järgi (naiste esikoht oli paraku juba liiga kaugel ja nii ta kaotas lõpuks kaasmaalasele Heli Markkanenile täpselt kaks minutit). Mina aga vaatasin kella ja tundus et see 11:11:11 mis eesmärgiks sai seatud, tuleb ära ja kui tempo ei rauge oluliselt, siis tuleb ka 11:10 ära. Kui Peteri viimasel ringil edasi-tagasi lõigul vastu jooksis, oli vahe kärisenud jälle ligi kilomeetriseks ja nii ta siis ütles, et: "Sel korral pääsesid!" Kogemused on näidanud, et tihti vabanevad lõpus sellised organismis peituvad energiavarud, millest pole teadlik - niisiis oli viimane jooksuring võistluse kõige kiirem ja tulemuseks tuli 11:09:05,2, mis minu suureks üllatuseks andis 12-da üldkoha ja vanuseklassis M40 neljanda koha (3.koht lõpetas üle poole tunni varem). Niisiis pean ütlema et suurepärastes ilmastikutingimustes suurepärase korraldusega ja võrratute kaasaelajatega triatlonivõistlus andis tohutu elamuse ja emotsionaalse laengu! Teen siinkohal suure ja sügava kummarduse kõigi korraldajate suunas ja eriline tänu sulle Urmas Paejärv, et sa seda elamust meile pakud!
Tulemused: https://my2.raceresult.com/82073/result ... n#0_405DC0