Jõulumäe rattamaraton

[Kabe]

Ei osanud seda teemat mujale eriti panna.
Leidsin teiselt ringilt natuke räsitud Zekleri prillid. Omanik saab huvi korral oma kraami kätte kui helistab 56 460 347.
Üsna ilmselt lõpetas praeguseks prillitu isik kuskil esimese 300 seas.

[kompat]

Tagastaks inimesele, kes enne esimest toitlustuspunkti gaasiballooni koos aparaadiga andis.Sõitsin rohelise HRK riietusega.Kahjuks selja tagant numbrit ei näinud.Samuti võin tagastada (uued) 2 sisekummi, mis ka lahkesti anti.56509884

[Alvaro]

Kui teema ikka 2011.a Jõulumäe väljalaske kohta käib, siis siin üks ports pilte stardist, rajalt ja finishist. Tegemist suures osas "kallutatutult" valitud portreteeritavatega, aga on ka pilte üldisest saginast.
http://nagi.ee/photos/vosarattur/sets/324779/

Kõps

[PRO66]

Keegi selle poolmaratoni poisi tervisest ka midagi teab. Oli teine vist päris pildituks kukkunud.

[piffik]

Jõulumäest niipalju, et tore on vahelduseks maastikurattaga ka maastikul maratoni sõita. Nagu pikk kolmapäevak kohe - kruusa ei olnud, selle eest aga muda, juurikaid ja nikerdamist Tulemuseks senine parim koht Elionil.

[melkom]

Pilte leiab sellelt aadressilt http://www.spordifoto.ee/
Tean, et poolmaratoni mees viidi kiirabiga ära.

[Maarek]

Pilte leiab sellelt aadressilt http://www.spordifoto.ee/
Tean, et poolmaratoni mees viidi kiirabiga ära.

Jah, paigutati vaakummadratsile, tõsteti kiirabiautosse ja sireenide huilates lahkuti sündmuskohalt (kuulsid seda tõenäoliselt kõik osalejad).
Lähedale uudistama ei läinud, aga tundus, et pilti selle aja jooksul ette ei võtnud

Edasise kohta kahjuks infot pole

[Konflict]

Sõit oli maru tore!

Aga see joogipunktides joogi andmise loogika oli tuntavalt vigane võrreldes kõikide ülejäänute Elionidega. Jooki pakkuti mingist koogivormist, kust tops napilt välja ulatus või ei pakutud üldse.

[Must1]

Poolmaratoni "poiss" Jana Matvejeva peaks olema elu ja tervise juures....

Rada oli suurepärane, kahju et "lõikamisega" tekitati suuri vaidlusi ja poleemikat kas siis tahtlikult või tahtmatult. Ühte asja kritiseeriksin tegelikult küll- nimelt seda spordijooki, mis TPdes pakuti. Viimases söögipunktis ei antud vett kätte ja võtsin seda, lõpu kilomeetritel aga andsin tagasi

Kokkuvõttes parim tulemus Elionidelt....
Näeme Otepääl

[Veiko V]

Sõit oli maru tore!

Aga see joogipunktides joogi andmise loogika oli tuntavalt vigane võrreldes kõikide ülejäänute Elionidega. Jooki pakkuti mingist koogivormist, kust tops napilt välja ulatus või ei pakutud üldse.

Ma ei mäleta, et kuskil juhendis oleks kirjas, et peab jooki pakkuma sõitjatele??? See rohkem sõitja enda asi või mis, värskendage mu mälu....

[MarttiM]

muljed on vastakad, eelkõige enda kehva soorituse tõttu. üks silm naerab ja teine nutab.

raja esimene pool oli suhteliselt tüütu, rongis sõitmine. häda oli selles, et arvestasin aega valesti - seetõttu jäi soojendus ära ja stardikoridoris (mis ka taga-taga, 600-800) olin taga lõpus. nagu selgus, siis sel rajal on esimesel ringil suhteliselt keeruline ette poole saada, kui sa just väääääääga tugev ei ole. mina ei ole.

statast alates sai jälle sõitma hakata ja ka rada muutus nauditavaks. pikalt-pikalt sai üksi sõita, kuni hakkasid rongid jalgu jääma. singlilaadsetel radadel oli mööda sõita keeruline ja päris palju tuli lambi kohtadel jalastuda, sest ega keegi nii viisakas ei ole, et ratta eest ära tõmbaks. endal natuke piinlik "rada" karjuda ja räusata seal. õnneks tegid seda teised minu eest, kusjuures polnud harvad juhused, et mõned karjujad jäid ise ette. nendega olin küll kuri:)

üldiselt sõitsin teise poole oluliselt paremini. peale esimest ringi olin alles 500+, lõpus 437. Teise ringi aeg oli ca 350, kuigi seal nende jalastumiste ja koperdamiste tõttu oli ajakulu meeletu, isegi sellest järsust nõlvast et saanud hooga alla sõita, sest mingid eesolijad lihtsalt lohistasid ratast ees lõpu koht oli küll minu parim koht elionil, kuid olen vähe sõitnud (3 etappi) ja alati on mingi jama.......... kuidagi ei suuda ennast realiseerida. eks mulgis proovib uuesti.

üldiselt jääb sellest sõidust suhteliselt närune tunne. väga vähe on viisakust, spordimehelikkust ja fair playd (n lõikamise teema).

[mikulaine]

Tervist, jagan enda muljeid.

Elu teine elion siis seljataga. Seda etappi ootasin pikkisilmi, sest tegemist ikkagi kodurajaga peaaegu, iga nädal kümneid kilomeetreid keritud seal. Ise lootsin vähe niiskemat ilma, aga õnneks päris palav ka ei olnud.
Päeva esimene taktikaline käik oli esimeste seas stardikoridori minna, et vähem jagelemist alguses oleks. Mõte oli hea, aga minut enne stardikoridori avamist taipasin, et joogipudelid olid autosse jäänud. Autoni ja tagasi sai korralikult soojaks end sõidetud
Start antud, proovisin alguses kohe tõusma hakata, mis ka õnnestus. Idee valida väliskurve õnnestus ja õnneks oli rada enne metsa keeramist üsna lai. Üllatusmoment oli suur kui sõidetud oli ca. 5-8 km ja oli väikse silla ületus üle kraavi. Tunne oli selline nagu oleks Laadapäevade kassasabasse jõudnud. Ma ei suuda siiamaani ära imestada, miks seal kohas selline pudelikael tekkis, oli teoreetiliselt kaherealine keskm kiire lõik. Konkreetselt minut aega jalg maas kraavi poole, peale kraavi oleval kruusateel tundsin, et pulss on nö rohelises ning läksin time-trial mode'i ja vajutasin päris tükk aega kuni seier jälle helepunases oli. Staadionile tagasi jõutud, mõtlesin, et jube lahe oleks pealtvaatajatele näidata kui kiiresti ma enne VF tõusule suudan lennata ja seal 2-7 käiguga üles ronida, asi õnnestus, aga peale VF joont tulid mustad täpid vaatevälja ja sisikond tahtis suu kaudu välja tulla aga õnneks päästev joogipunkt päästis. Järgnevalt tuli mu lemmiklõik rajal, üles-alla, paremale-vasakule singel, õnneks ei olnud erilist rongi mul ees ja sain korralikult paugutada seal. Tõus Pärnumaa kõige kõrgema mäe otsa oli ka puhas rõõm nägin, et kõik kõnnivad tippu ja muidugi oli mul vaja rahvale näidata, et kuidas sealt üles sõidetakse, siiamaani mõistatan kuidas ma sealt paksu liivase tõusu pealt üldse üles sain ja laskumisele minnes oli muidugi jälle tahhomeeter põhjas. Rajalõik mis oli seal metsaraiesmikul, kus oli kaks mülgast, kukkus kergelt esimese mülka juures üks vana. Mõtlesin endamisi, et kuidas on võimalik sellises kohas maoli panna. Siis enne teist mülgast, suht pime oli seal, mul tumedad klaasid ka veel ja järsku läkski esiratas alt ära, ehmatus oli endal väga suur, et mis nüüd juhtus
Kuni viimase TPni tulin ka tõusvas joones, tõusud kannatasin ära ja sai nii mõndagi kodanikku tuulega aidata.
Ja siis tuli Jõulumäe maratoni "kirss tordil", ehk tõus mille peal üles kõndides tuli ettevaatlik olla, et nina vastu tõusu ära ei lööks. Üles jõudes oli tunda kuidas piimhappe säärtes pidu paneb. 100m hiljem, väga ebameeldiv laskumine, aga siiski oli meeles fakt, et olen trennis absoluutsel iga kord sealt alla sõitnud ilma jalgade abita. Vaatasin, et härrad lohisevad sealt vaikselt alla ja suht kaua aega läheb. Siis lakkas mul mõistus töötamast ja otsustasin kõrvalt sambla pealt minna, jõudsin poole laskumise peale ja tuli idee ülejäänud laskumine ilma jalgadeta sõita. Sekund hiljem, tagaratas muutus kaalutuks, ise lendasin nägu ja vasak käsi ees laskumise põhja. Toibusin, vastasin kaasvõistleja päringule, et olen OK, korjasin kiivri noka, prillid ja pudelid maast kokku, paar karvast sõna ja edasi. Siis sain aru, et motivatsioon jäi sinna laskumisele maha. Viimased 10 km ei suutnud ega viitsinud enam punases mootorit hoida, kulgesin omas gruppis. Aja möödudes andis ka vasak küünarnukk suht korralikult tunda. Jõulumäel tagasi, tuli raja kõige kiirem koht, vana asfalti peal laskumine, kus trennis spido numbreid alla 46 ei näidanud. Pettumus oli suur kui grupis sõites sain max 36 seal kätte. Ja siis hakkasid viimased tõusud, lülitasin kaine mõistuse välja ja andsin lihtsalt nii kõvasti minna kui kere vähegi suutis. Viimasel 500m tegin vist umbes 8 möödumist, neist viimane finiši sprint. Peale finišit oli organism justkui teisel universumil, väga raske ja paha oli. Aga hea supp kosutas ära
Kogu maratoni vältel vaatasin vähemalt 10 korda oma tagarehvi, et kas seal on üldse õhku sees, sest pidevalt oli selline tunne nagu sõidaks velgede peal, aga selline see Jõulumäe on, rada imeb sajaga (heas mõttes)
Kodus tulemusi vaadates kerkisid suunurgad kõrgemale, 353. kohaga olen vägagi rahul. Kuu aega tõsiselt asjaga tegelenud ikkagi alles. Ootan järgmisi etappe.

Jõudu kõigile!

[pärnu rattur]

Ka mind pani hämmastama see meeletu saba, mis alguses sinna mudalombi juurde tekkis. Kui rada reedel läbi sõitsin polnud seal sildagi ja ikka kannatas sõita. Nüüd oli sild olemas ja ikka jala?? Kah maastikuratturid mul

E: mina olin seal 700-800 vahel kuskil.

[Lapeteus]

Kodus tulemusi vaadates kerkisid suunurgad kõrgemale, 353. kohaga olen vägagi rahul. Kuu aega tõsiselt asjaga tegelenud ikkagi alles

Sellise vähese trenni juures on koht päris muljetavaldav. Ise tiksusin terve eelmine hooaeg elionil seal 450 juures. trenni kilomeetreid kogunes hooaja lõpuks 3600.

Rota meestelt ka jõulumäelt väike ülevaade http://www.ccrotamobilis.ee/index.php?a ... n=article&

[pusa]

Nagu eelkõnelejad juba mainisid, on tunded vastakad.
Jõulumäega eelnev kokkupuude ainult suusatades ja orienteerudes, rattaga pole kunagi käinud. Seegi kord polnud erilist paugutamise tunnet jalas sees enne starti ja läksin suuresti läbimise peale välja. Kuidagi juhtus aga nii et suutsin stardis oma numbrist hoolimata (500) kiirelt ettepoole pressida ja raja esimeses osas kellegi taga sitsima ei pidanud, vaid sain kiiret sõitu teha. Paraku küll enamasti pidin üksi tirima, sest kuidagi ei kippunud ükski grupp sobima tempo poolest - kes oli liiga kiire, kes liiga aeglane. Huvitaval kombel muutusid kaassõitjate numbrid aina väiksemaks ja statkale jõudes olin oma tagasihoidliku arvestuse kohaselt kusagil 250-270 koha vahel, mis minu taset arvestades on ikka täielik ulme
Sealt edasi läks huvitavaks - statka tõusunukil suutsid eesolevad mehed korraliku puntra kokku keerata - eks seal ka mõni härg üritas liiga suure käiguga minna ja sinna ma siis külje maha panin. Kiirelt üles, ratta selga - krt, kett maas No lükkasin keti peale ja edasi mäest alla, läbi TP ja siis hakkas kett jubedalt viskama tagumiste hammakate pealt, põhimõtteliselt iga vända peal tegi hüppe. Aru ei saanud mis jama on, nikerdasin singleid ja proovisin ikka grupist kinni hoida aga rütm oli sassis ja ei julgenud päris täiega vändata ka. Mingis laiemas kohas siis väänasin oma tagumist käiguvahetajat, sest arvasin et see sai tropis/kukkumisel paugu ja on kõver, aga kasu ei midagi. Kulgesin siis vaikselt TP3 poole ja lootsin seal mehhaanikult abi saada. Vahepeal jäi siis minu "lõbuks" u 100-130 inimest mööda lasta. Nii et kui keegi möödus TP2 ja TP3 vahepeal aeglaselt kulgevast ja aeg-ajalt ropendavast ratturist, siis see olin mina
TP3-s võttis mehhaanik mu ratta ette ja nagu selgus, siis olin peale kukkumist oma keti kõveraks sõitnud, kui kukkusin hooga väntama. Kõverad lülid vahelt välja ja uuesti sadulasse - siinkohal suured tänud mehhaanikule - päästsid mu päeva!
Õnneks möödus minut enne ratta kordasaamist TP-st kursavend Rivo, keda siis asusin taga ajama ja sain ka varsti kätte. Sellest sain ka motivatsiooni edasiseks ja suures osas kuni finišini oli sõit minu jaoks möödasõiduvõimaluste otsimine ja ärakasutamine. Jalas oli purakat küll ja enne lõppu tarbitud turbosnack - mis tõsi küll tõmbas korra kõhu krampi - aitas kaasa. Niisiis võtsin ca 30-40 skalpi TP3 ja finiši vahel. Eriti magus oli viimased 3 km, kus veidi agressiivsema tõusu- ja laskumistehnikaga sain päris mitmest mehest mööda, kaasa arvatud ühest eespool postitanust Lõpptulemus selle aasta parim koht (351), aga hinges kripeldab - aga mis siis kui kett ei oleks kõveraks läinud? Koht 300 sees oleks vägagi reaalne olnud, aga võistlustel ikka juhtub, Otepääl proovin paremini

[Lilianake]

Pealtvaataja poolt tehtud fotod Jõulumäe etapil ( kliki)
Sõitja numbriga 500 jäi silma fotodel nr 24-26.