velo.clubbers.ee

Taga WTB nano 40, ees WTB Riddler 45. Ühe korra läks esiots lappama aga muidu töötas väga hästi.

Rada oli mõnus, pole eales nii pikalt muda ja kruusa löga sõita saanud. Ainus asi mis vastu ei pidanud, oli mees ise, terve sõidu ei saanud jalga käima, külmast jalg oli kogu aeg kange. Lisaks prillimehe häda, kui ei ole prille, siis pole ka nägemist. Igatahes pärast Kuusalu lumerallit, oli see minu jaoks teine selline omamoodi ekstreemsõit.
Tehnika pidas hästi vastu, kasutasin ketiõlik krossikatele mõeldud, mingit Valovine valget määret, mis tagas puhta keti. XTR 1*12 toimis ka hästi. Rehvid ei olnud kunagi teemaks, olid kogu sõidu puhtad ja pidamine oli hea. Endal olid all Schwalbe Racing Ray 2,25, mis olid rattal originaalis all. Riideid oli muidugi õhtul lust puhastada, rattapükstest tuli seda muda hullult välja.

Mis on pildil valesti?

Naeratus ei ole selle päeva teema

Kiiver puudub.

Rehvid, poolkulunud Thunder Burtid 29'' 2,1 toimisid olude kohta rahuldavalt. Esimene viis-kümme minutit oli tunne, et on ikka hull ilm ja sõit, aga siis kui olid ise porine ja märg polnud enam vahet, proovisid sõita nii, et ratas vastu peaks. Minul tundus see asi algul vaimusilmas natuke hullem kui tegelikult oli.

Aga oskab keegi kommenteerida, mis siin kiivri küljes toimub? https://img.sportfoto.com/p/s2/ee/4590/ ... C_5273.JPG

Küborg. Vaatab rada läbi liitreaalsuse.

Jõudsin suht hilja ja siis auto juures ratast sättides pani üks soojendaja korraliku käna maha. Jäi terveks koos rattaga, aga ise mõtlesin, et hea enne see pole.
Olin ka maxxis ikon'ga 29" 2,2 ja ei kurda. Jätsin poolkogemata Astuveres tankimata ja siis Palu ei tulnud ega tulnud...vett oli, aga keha hakkas stressama. Hea et vastutuult peaaegu polnud- aga mingi hetk tõesti käis trombi moodi tegelane üle raja
Aega kulus ja siis oli korraga rajal sarnane mass nagu stardis(40km sõitjad)
Finišis küürisin enne ennast ja siis oli vaja survekajärjekorras piinelda, eriti "meeldiv" et vahetult enne kui ratas puhas, tuli lauspadukas selga.
Aitäh korraldamast-tulen veel ja veel!
Keegi veteran kommenteeris postimehe artiklis, et sellel maratonil sai palju asju tehtud esimest korda 22a jooksul. Aamen selle peale!

kaldma83 kirjutas: ↑

15. 09. 2019. 19:33

Nu milline rehv pidas . Isegi fätbike'id olid hädas.

Fätiga oli lust. Alati kui küsiti, sain vastata, et sisuliselt sõidab ise, ole ainult mees ja hoia kinni.

Mudas juhtus küll see, et hammakas hakkas nii sakkima, et ei julgenud vajutada ja pidi lükkama. Lükates aga kogunes muda niipalju, et rattad ei käinud ringi. Selle tulemus siis oli, et pidi seda mudakärakat järel vedama või tassima...

... sinna need sekundid kadusid.

ma valisin rehvi ikka nime järgi - Schwalbe marathon plus - natuke hellaks jäi üles ronides ning külghõõre oleks võinud parem olla, kallakutel vajus ära, aga see eest ei kogunud muda ümber.

Tore oli Massiga saadi selline kool, mida harva jagatakse.
Ehk tsiteerides klassikuid, võidi öelda, et: "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis."

Kummipuru kah - Onza Canis kulges laitmatult kuhu vaja

Masside koolitusest üks tore väike viidik kokku lõigatud:

https://www.youtube.com/watch?v=Y75HVDG8-Js

Oli see vast tore päev, puhas nauding algusest ja lõpuni Ikoniga sai üldiselt hakkama, suht kiiresti kogus mustri soppa täis, sama kiiresti loopis ka puhtaks. Prillidega polnud eile midagi teha, õnneks mul väga tugevat miinust ei ole, seal nii -2 kandis, nii et sai ka ilma hakkama. Metsa vahel, kui minu jaoks vähe pimedam , pidi mudastel laskumistel hoo maha võtma, et mingi üllatuse otsa ei koperdaks. Aga üldiselt oli selline murevaba sõit kuni lõpuni, korra viskas keti maha, paar nipanapa maoka hetke oli ka, aga sain need kontrolli alla. Piduriklotsidest ei jäänud vist midagi alles.

Need ei peaks vist sellised olema?

What you ask is what you get. Koeraga kodulähedases metsas tervisetiiru tehes poleks ka tulemus selline olnud.

KaupoR kirjutas: ↑

16. 09. 2019. 21:58

Need ei peaks vist sellised olema?

Jupid saad osta uued aga nostalgilist meenutust pimedal talveõhtul, vägevast TRM-ist raha eest ei saa...

FS-i meestel soovitan raam laiali võtta või hooldusesse viia - endal oli Spark-i 4st tagahargi laagrist 3tk täiesti kinni.

See oli priceless, sellist kogemust raha eest ei osta.
Vaatan mõnda videot tagumistest sõitjatest ja tõden, et 450..500 kohtadel sõites polnud rada (veel) hull midagi, mõni tõus (äkki 4 tõusu?) oli liialt libe, kus hoog kadus, ratas käis ringi ning tõusu lõpuni pidi ratast lükkama (rehviks Maxxis Ikon). Sram X9 tagumine käiguvahetaja pidas kenasti vastu. Kuna aga näpud olid külmast kanged, siis lihtsalt käigu vahetamine oli nii vastik pingutus, et viimasel 20 km-l tegin seda nii vähe kui võimalik. Kui kuidagi ei saanud, siis tuli loomulikult vahetada. Ja jalad olid külmast (veidi) kanged. Kui rattaprillid (valged klaasid olid ees, kollased oleks ka ilmselt hea valik olnud) enam läbi ei paistnud, siis tuli siuhti näpuga muda maha lükata ja tõdeda, et 'ahaa, nii on hoopis parem!'. Vahepeal sadanud vihm tegi head, sest pesi prilliklaasilt muda ise maha : ) Kruusateel grupis sõites tuli enda esiratas eesolija tagarattast 4-5 cm kas paremale või vasakule hoida, siis lendas veidi vähem jama eesiolija ratta alt näkku. Aga noh, see kõik on möödas. Eelmised 4-5 aastat oligi TRM liiga lihtne olnud : )

Minul kulges rahulikult see sõit. Tagapidur lõpetas 20km peal töö .

Alustasin võistlust suht rahulikult ja tagant, nagu südamehaigele kohane. Sellel aastal olid aga esimesed kilomeetrid oluliselt tähtsamad kui tavaliselt, sest rada läks iga rattapaariga järjest pehmemaks ja kaotatut tagasi sõita oli (madala pulsiga) väga raske.
Samm-sammult ja mees-mehelt kulgesin peale Poslavitsa laskumist edasi ning sõit tundus nagu lill, kuni ~30km kandis hakkasid chainsuck-id... Laugemal tõusul sai kuidagi pool pööret tagurpidi keritud ja siis uuesti edasi, nii pikemal tõusul 2-4 korda. Suuremal kaldel tuli kahjuks jalutada. Huvitav muidugi see, et ainult eest väiksem hammasratas jamas ja seda just tagant kahte eelviimast hammasratast kasutades. Kõige suurem tagumine ja eest suur-tagant mis-iganes ei onud probleemiks.
Äike raksatas umbes 40-nda kilomeetri paiku, kui mudas käis plõks ja kett otsustas koostööst loobuda. Lükkasin ratta käekõrval veidi puhtamale kohale ja asusin toimetama. Normaalsel sõitjal on kõik endal kaasa, seega võtsin tagavara lingi ja töö sai tehtud. Vihm ja muda muidugi asja ei lihtsustanud. Katki oli läinud - üllatus! - ühenduslink ise. Nagu kurja veel vähe, keeldus sadulakoti lukk ennast sulgeda laskmast ja andis pikalt pusida, sest muidu oleks kõik vajalikud asjad hiljem rajale pudenenud. (Kas äkki keegi teab soovitada, kuidas lukk "ettevalmistada" selliseks mudaks?)
Protokolli vaadates oli näha, et olin järgmises toidupunktis oma kohaga langenud tagasi just täpselt samale positsioonile kui olin Matul.
Edasine kulgemine oli juba säästurežiimil, lootuses, et kett lõpuni kestaks. Suck-e oli veel, kuid natuke vähem ja täiega vajutada ei julgenud.
Eriti raske oli siis, kui metsavahel pidi ratast pikalt käekõrval lükkama, sest muda kleepis nii külge, et kummid ei mahtunud enam raami vahelt läbi... Pidureid ei tahagi kohe vaadata, viin spetsialisti hoole alla.
Kahe raja ühinemise kohalt läks juba lõbusamaks, sest sellist "paska" enam ees ei oodanud ja lisa emotsioone andis lühikese raja sõitjatest möödumine. Finišikangaks olin ikka suutnud paarsada kohta tagasi võita.
All olid ees Ron ja taga Ralph.
Kokkuvõtteks pean ütlema, et enesetunne lõpetamisel oli mõnus ja kohustuslik radiogramm meditsiini-putkas andis väga positiivse pildi.

P.S. Koju jõudes kahjuks nii tore ei olnud, sest kallistust saatis kommentaar - Sa oled ikka lollakas küll!

fronius kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 06:16

Minul kulges rahulikult see sõit. Tagapidur lõpetas 20km peal töö .

Mina jäin tagapidurist peaaegu ilma natukene enne Matut. Link vastu lenksu ja pidurdusvõime oli suhteliselt kehv.
Alumine käiguvahetuslitter räbal, esimesel suurel hammasrattal paar hammast murdunud, piduriklotsid täiesti läbi ( stardis olid veel uueväärsed ), mõned nädalad asfalti-kruusa trenni sõitnud kett oli eile mõõdiku järgi juba pool eluiga kaotanud

Mehed - pidurdatakse valdavalt ikka esimese piduriga.

Võtsin eile õhtul esihargi ära ja seal ligunes kruusavesi. Keskjooks oli kaetud pruuni haisva lögaga (rooste, kruusapori!?), seest vähemalt ei ragise. Piduriklotis mõistagi ka. Läksin pidurite puhastamisega liiale, tuli natuke õli välja. Ega ei ole Tartus kellelgi Shimano hüdraulilise piduri õlivahetus komplekti ja natuke õli jagada?

fotek kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 10:47

Mehed - pidurdatakse valdavalt ikka esimese piduriga.

Pasteedisõitude veteranina ma libedal liigselt esipiduriga ei jebiks.

Sai elus esimest korda poolt maad sõidetud, seni olen kõik korrad pikal maal läbinud. Distantsi vahetuse tegin viimasel hetkel kui oli selge, et tervise tõttu ma lihtsalt ei jõuaks pikka maad sõita. Arst ei lubanud muidugi üldse minna aga kui oled alates 1997 peaaegu kõik (üks rulluisumaraton jäi vahele) TM üritused läbi teinud, siis ikka naljalt koju ei jää. Ise pidasin hästi vastu kuid aasta vanune Scott Aspect vedas alt, 15km peal keeras esimene Deore vahetaja end tagarattasse ja kiilus selle kinni. See juhtus täiesti laugel kruusal kus koormust polnud käiguvahetusel ollagi. Peale pikka pusimist sain ta asendisse kus kett püsis keskmisel hammakal ning sõit võis jätkuda. Sadulakoti lukuga oli sama jama mis ühel eelkirjutajal, kusjuures mul on kummikattega lukk Scotti kotil. Peale Palu punkti oli rajal selline muda, et pakkis end ümber esirehvi kuni see jäi amordi ühenduskaare vahele lihtsalt kinni. Puhastamisest oli kasu ainult paarisajaks meetriks. Probleem lahenes alles peale paisjärves ratta leotamist. Umbes 10 enne lõppu hakkasid taga kõik suuremad hammakad üle viskama ning tõusud tuli võtta jalgsi. Ratas on aasta vana ja läbisõit 1000km. Eelmise rattaga sõitsin 18a ning midagi sellist pidanud kunagi kogema, pori oli ka siis kuid mitte nii hullult kui seekord. Viimase hetkeni üritasin silmade kaitseks sõita prillidega kuid Hellenurmest edasi tuli ilma hakkama saada, lihtsalt midagi ei näinud enam. Kokkuvõttes oli sõit mis meelest ei lähe aga korrata ei taha. Hea et pikale rajale ei läinud, muidu oleks ehk samamoodi haiglas tilgutite all lõpetanud nagu rulluisumaratoni järel juhtus...

fotek kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 10:47

Mehed - pidurdatakse valdavalt ikka esimese piduriga.

Pidurdatakse ikka mõlema piduriga korraga
Tagumisele läheb ilmselt suurem surve ja paska lendab sinna ka rohkem - sellest ka klotside kulumine.

JAN007 kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 11:35

... 15km peal keeras esimene Deore vahetaja end tagarattasse ja kiilus selle kinni. ...

Kuidas saab esikäikar tagarattasse end kerida ja siis veel kõik korda saada pusimisega?
Üldiselt tundub, et selle ratta jamad on seotud kehva hooldusega. Aastaga jõuab asju pekki keerata küll.

JAN007 kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 11:35

... Peale Palu punkti oli rajal selline muda, et pakkis end ümber esirehvi kuni see jäi amordi ühenduskaare vahele lihtsalt kinni. Puhastamisest oli kasu ainult paarisajaks meetriks ...

Sõitsin pika raja viimaste hulgas ja enamus lühikese raja sõitjaid oli juba trassi läbinud, kuid sellist kohta ei mäleta. Ainuke koht peale Palut, mida võiks mõelda oli eelviimane laskumine, vaatetorni juurest, kuid seal sai ka suhteliselt normaalselt serva mööda liikuda.

Mati kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 12:50

JAN007 kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 11:35

... 15km peal keeras esimene Deore vahetaja end tagarattasse ja kiilus selle kinni. ...

Kuidas saab esikäikar tagarattasse end kerida ja siis veel kõik korda saada pusimisega?
Üldiselt tundub, et selle ratta jamad on seotud kehva hooldusega. Aastaga jõuab asju pekki keerata küll.

Vaata näiteks pilti https://www.hawaii.ee/image/cache/catal ... 00x900.jpg ja kujuta ette mis juhtub kui esimene vahetaja ennast päripäeva ümber raami keerab mõne cm jagu. Eelmine sügis sai Lõunakeskuse Hawais lastud hooldus teha ja siis jäi ratas talveks seisma, kevadel selgus, et esimene piduriketas oli lahti, ca 5mm logises vabalt heledalt kõlisedes. See oleks võinud tõesti olla ohumärk, et pean kõik poldid ise üle käima.. Aga kui nüüd see käiguvahetaja oma asendit muutis, siis kuuskandiga keerates pidin ikka suurt jõudu rakendama, et polt lahti saada ja vahetaja oleks võimalik algsesse asendisse keerata. Käike vahetma ma teda siiski enam ei saanud. Kulutasin kokku 14min enne kui edasi sain sõita, nii on GPS träkilt näha, kohapeal ei saanudki aru, et nii palju aega läks. Mingit hullu pori või väärkohtlemist pole see ratas saanud, mõned rattamatkad ja niisama sõidud. Eelmisel rattal vahetasin 18a jooksul 1x käiguvahetajaid, ehk siis üle 10 000km enne kui mingid probleemid vahetajatega tekkisid. Poriseid rattamaratone mahtus sinna aega mitmeid, samuti mõned rattamatkad seekordse maratoni sarnase ilma- ja rajaoluga.

Mudast rääkides, siis ilmselt mõjutas liikumist peamiselt oskused ja rehvivalik. Räägin siin küll poolikus vaates - omal õnnestus see 40km koos poisiga läbida meetritki jalutamata. Poiss, kel mudas sõiduoskusi veel napib pidi mõned korrad jalutama. Sõita kannatas neis mudastes kohtades juba seetõttu, et muda polnud sügav. Kõrvalt vaadates tundus, et ilmne viga mida paljud tegid oli liiga kerge (või liiga raske - õigel ajal vahetamata) käiguga mudas liikumine (hoog väike) ning kesine oskus kehaga kaasa mängida kui vibama kiskus. Tuleb lihtsalt rohkem libedaga sõitmas käia

Vaadates pilte, siis väga paljud sõitsid ilma prillideta!? Mul lendas seda pori ka prillide vahele, kuidas siis veel ilma prillideta võimalik oli. Prille tuli muidugi pidevalt puhastada, nii nagu kaameramehed oma kaamerat pidevalt käega nühkisid, aga vähemalt ei pidanud pidevalt liiva silmast välja pesema.

Ma arvan, et Indrek Kelgul sai lihtsalt kõrini sellest, et Eesti mtb avanagard tema üritust juba aasta(kümneid)id kipub alavääristama ja tellis vanakurdilt sellise ilma, et oleks nagu 2004. aasta H100 ja möla lõppeks.
Paras meile

Võib vist öelda, et legend on sündinud. Seda sõitu meenutatakse veel aastakümnete pärast. Rattajupid on ikka täiega hävinud- piduriklotsid, tagakiige laagrid, keskjooks, esiratta laager. Kas siis ei välja mõeldud veekindlaid laagreid, mis kannataks survepesu ja tänavust TM-i. Kuu peal on käidud, aatom on lõhustatud, aga laagrid on nagu nad on. Sel aastal läheb juba ma ei tea mitmes uus keskjooks külge.

Nongrata kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 20:32

Võib vist öelda, et legend on sündinud. Seda sõitu meenutatakse veel aastakümnete pärast. Rattajupid on ikka täiega hävinud- piduriklotsid, tagakiige laagrid, keskjooks, esiratta laager. Kas siis ei välja mõeldud veekindlaid laagreid, mis kannataks survepesu ja tänavust TM-i. Kuu peal on käidud, aatom on lõhustatud, aga laagrid on nagu nad on. Sel aastal läheb juba ma ei tea mitmes uus keskjooks külge.

Olen kõiki oma rattaid (mnt, hardtail, FS) aastast 2006 survekaga pesnud ja loendamatutel mudarallidel osalenud. Seni pole veel olnud, et peale üht konkreetset sõitu mingite laagritega kööga oleks. Maksimum on olnud kolmese käpa uued hammakad ühe sõiduga ära hävitada.

Sel aastal ise küll TRM kaasa ei sõitnud, aga täitsa huvitav oleks kuulda kommetaare võrdlemast seda sõitu Haanja hullu raviüritusega... just nendega mis seonduvad mudavannidega.
Kusjuures Haanjas ka nagu juppe läheb aga ei mäleta muljetamistest, et keegi väga kurdaks.

Võibolla on asi seotud ka sellega et TRM'il on ootused tehnikale suuremad kui H100. Lihtsalt sel aastal tehti H100'le korralik peaproov ja keegi ei oodanud seda.

Kuigi ma ka 2019 TRM kaasa ei teinud, julgen avalikus ruumis saadaolevate andmete põhjal võrrelda seekordset TRM eelkõige H100 2015-ga. Ja TRM eelmise kapitaalse pasteedikaga 2010, mida sõitsin 6:15. Olles hiljem sõitnud sama rada kuivaga ka 3:35.
Praktilises käsitluses oleks see ikkagi õunte võrdlemine puurikanade munadega.

H100 tänavu tuleb oodatavalt sama tatine, kui olid 4 sarnast viieteistkümnest. Võrdleme ja kommentaarime õunu ja mune laupäeva õhtul, kui 16. korda rada taaskord läbitud

Mehed - pidurdatakse valdavalt ikka esimese piduriga.[/quote]Pidurdatakse ikka mõlema piduriga korraga
Tagumisele läheb ilmselt suurem surve ja paska lendab sinna ka rohkem - sellest ka klotside kulumine.

Täpselt nii! Ainult väga järsul laskumisel libedal või lahtisel pinnasel pidurdaks tagumisega rohkem. Selliseid kohti sel sõidul polnud. Sain ka õppetunni, et enne säärast sõitu peaks uued tugevama seguga klotsid panema.

Sõitsin 40km distantsi ja oli üks meeldejääv sõit. Ratas pidas kenasti vastu, ei käiguvahetuse hädasid ega pidurite hädasid. Pidamine oli igal pool ok ja reaalselt polnud vajadust jalastuda kuskil. Paar korda siiski panin jala maha, TP-des ja et mudasemates kohtades paar pilti teha.
Minu hinnangul kogu kleepuvam muda jäi raja serva, ise ma hoidsin servadest eemale ja surusin enamasti keskelt läbi - muda all oli üldiselt kõva pinnas ja pidamist küllaga, ainult pressi läbi. Lisaks oli keskel vesisem ja loputas omakorda ratta pealt jama maha. Paaril laskumisel läks pori silma ja tuli laskuda ühe silmaga. Lõpuks ise mitte väga mudane, ratas ka, ainult kileka tagumised taskud olid vett ja muda täis ning hammaste vahel oli liiv ka peale õlle sisse kallamist.
Kõik ohtlikumad kohad olid eessõitjate pidurilaulu järgi kaugele kuulda ja üllatusi ei olnud.

Kui mälu alt ei vea, siis 2010 TRM-i rada oli kohati omajagu tugevam ja kuivem, kui tänavune, eriti kruusalõigud

Piduriklotside kulumisest. Minu analüüs sellele teemale on seotud TRM raja eripäraga - liiv! Seda kraami oli seal nii originaalis kui ka segatuna mudaga. See neid klotse ka lihvis, muud põhjust ma ei näe.
Mul pole kordagi õnnestunud nt Haanja100 raames oma norm konditsioonis klotse totaalselt hävitada, kuigi on olnud ka oluliselt mudaseimaid sõite! Sh on H100'l pidurdamist oluliselt rohkem.

Nagu ka eelkõnelejaid on maininud, oli tegu ühe meeldejäävaima TRMiga.
Teps mitte ei kahetse, et sai mindud.
Panin oma muljed ka natuke pikemalt kirja:
http://hobirattur.weebly.com/blogi/puha ... i-sessioon

erikr kirjutas: ↑

17. 09. 2019. 21:02

Olen kõiki oma rattaid (mnt, hardtail, FS) aastast 2006 survekaga pesnud ja loendamatutel mudarallidel osalenud. Seni pole veel olnud, et peale üht konkreetset sõitu mingite laagritega kööga oleks. Maksimum on olnud kolmese käpa uued hammakad ühe sõiduga ära hävitada.

Mul on Hollowtech II (vist XT ja SLX kirjadega) pika vihma ja poriga kahel korral uueväärsest seisust prahiks saanud, mõlemad üle neljatunnised sõidud vihma ja plögasaadanaga. Kummalgi juhul otse keskjooksule survekat ei suunanud, aga ketiratta-väntade ning lähedal oleva tagarehvi ja raami lasin üle. Hullemal juhul ei käinud vänt nädal pärast seismist enam üldse ringi, kuigi olin sõidule järgneval päeval veel väheke asja liigutanud ja eeldanud, et vesi võiks väljas olla. Keskjooksu all raamis tehase ära vooluauk olemas.

Liiga palju/liiga vähe tavotti paigaldusel või lihtsalt õnn sügavalt läbi vettimisel? Endale jäi mulje, et küllap asja veevastupidavus pole lihtsalt sellisele koormusele vastav.

Sai ka käidud pikka sõitmas. Varasematel aastatel tulnud ajaks 3,5 h kanti, seekord 6h45 min. Oli ikka paras katsumus ja kannatuste rada, metsaall sain paljudes kohtades sõita, kus suur osa seltskonnast jalutas - laiem rehv tasus igati ennast ära. Ise kordagi õnneks ei kukkunud. Rattal pidurid täiesti otsas ja kett väljaveninud, amordilukk ka koostöö lõpetanud. Finišis pakutud soe tee pole enne nii hea maitsenud kui seal oli. Muidu oli tore eneseületus ja järgmine aasta stardis tagasi.

Mpower kirjutas: ↑

18. 09. 2019. 08:45

Mehed - pidurdatakse valdavalt ikka esimese piduriga. Pidurdatakse ikka mõlema piduriga korraga
Tagumisele läheb ilmselt suurem surve ja paska lendab sinna ka rohkem - sellest ka klotside kulumine.

Täpselt nii! Ainult väga järsul laskumisel libedal või lahtisel pinnasel pidurdaks tagumisega rohkem. Selliseid kohti sel sõidul polnud. Sain ka õppetunni, et enne säärast sõitu peaks uued tugevama seguga klotsid panema.

Sõitsin fätiga ja sellega ei pea üldse pidurdama. Ikkagi klotsid kulusid nulliks. Seal olid ka muud faktorid mängus kui ainult liigne pidurite näppimine.

Edit. Nagu Mati ütles - abrasiivne materjal liivateedelt.

Parem kaamera kustus varakult.
Palu TP esiots

https://www.youtube.com/watch?v=GvKP_hd3kPw

Finis 4.00.00 lõpetajad

https://www.youtube.com/watch?v=z4wgWdl8DyM

PS. Mul olid rehvid musta värvi, ees 1 hammikas, taga rohkem, sellest hooajast ka esiamort (väga mugav sõita), hätta ei jäänud.

Seni ainult 2018 a haanja100 kogemusega tõmbaks täiesti paralleeli selle aasta TRM-ga. Vähemalt 4 tunni sisse sõitnutel oli sarnaselt natuke mülkaid ja palju "keskmiselt õhukest pasteeti". Vihmagi tuli sarnaselt ainult kohati, laussadu ei olnud. Tuul oli jah kõva, aga kuskilt peale harimäge läks see juba päris soodsaks ja meegastesse nt puhus praktiliselt tõusust üles.
Endal oli suurim probleem prillidega, sest teadsin, et kui kõvasti sajab, on nähtavus olematu. Võtsin riski ja läksin läätsedega. Tuules istuda ei saanud, sest teiste ratta alt pori, aga rattamütsi nokk tõmbas suurema sodi kinni ja esimest korda nägin sajus sõites ümbrust ja rada.
Kõik oli muidu mõnus, aga esimest korda sõitsin praktiliselt vaikuses, kõik sõitsid oma isiklikus valu-ja-vaeva maailmas ja jututuju vist väga polnud

Nüüd on TRMi emotsioonid juba ajalugu ning rattaremondiarved juba reaalsus, millised summad teid "pildituks lõid"? Ise ei ole julgenud ratast veel hooldusse viia kuid peale sõbra ligi 400€ arvet kuuldes vist see aasta sinna ei jõua ka

Maku99 kirjutas: ↑

20. 09. 2019. 19:29

Ise ei ole julgenud ratast veel hooldusse viia kuid peale sõbra ligi 400€ arvet kuuldes vist see aasta sinna ei jõua ka

Teed sellega endale võib-olla karuteene, kui ratta ilma igasuguse tähelepanuta jätad. Eks rattamehanni juurde minek on muidugi nagu hambaarsti külastamine, alati nad leiavad mingi augu