Pealtvaataja memuaarid
Hommikul, päev enne võistlust, olin ikka veel kahevahel, kas äkki ikkagi minna võistlema… Õhtul magama minnes oli otsus kindel, et ei võistle.
Öösel ärkasin üles selle peale, et kurat- ratas ei ole ju autosse pakitud! Ja siis jõudis kohale reaalsus. Pool ööd vähkresin voodis ja lasin peas rada ja taktikat läbi. Tundub, et haigus on süvenenud.
Hommikul stardis meeste rõõmsaid nägusid vaadates, mõtisklesin, millised need näevad välja 8-tunni pärast. Rattaid silmitsedes oli tunne, nagu toimuks maailma karikaetapp- rattad lähevad aasta aastalt aina kallimaks ja rohkem süsinikku sisaldavaks. Samas rajal olid tegijad ikkagi mehed ja mitte rattad ning parimaid aegu sõideti tagasihoidlikumate ratastega.
Ujumises nägi väga erinevaid stiile ja tehnikat. Üldsegi mitte paha pärast, aga kõige rohkem üllatas selili ujuja. See on ikka tõsine väljakutse ujuda poist poini, orienteerudes taeva järgi. Teiseks nägin segastiili: konna jalad krooli käed. Minu jaoks tõsine koordinatsiooniharjutus.
Oma ennustuses pakkusin kiireimaks ujujaks Emerit ja minu ootusi ta ka täitis, kuigi paar minutit kehvema ajaga, kui ma arvasin. Temale järgnesid juba tavapärased tegijad sellel distantsil ja täieliku üllatusena ronis kolmandana veest välja Citybike- huvitav, huvitav.
Vahetusalas nägin seda, mida võistlejana ei jõua märgata- meeletut mässamist kalipso seljast sikutamisega, pooleldi mahatõmmatud kalipsoga kukkumisi, valetpidi numbreid, numbrite puruks tõmbamist. Indrek Teppo tahtis juba vahetusalas ratta selga ronida jne. Üks viimaseid konna ujujaid Alfonze mõnules vees 2 tundi ja peale seda tõmbas vahetusalas ca 30min hinge. Aega ju on- jõuab ennast ju veel segaseks sõita ja joosta.
Ja Alfonze Sinu heategija on arvatavasti Ivo Härms, kes mulle Sinu seiklustest T1-s rääkis, sest olin sel ajal juba rattarajal vaatamas. Sügav kummardus, et sellise ujumise pealt üldse lõpuni tegid. Kui Sul Ivo kontakti vaja on siis suhtle Urmasega või anna mulle läbi PM teada.
Rattarajal näitasid kiireimad väntajad ikka hirmsaid kiiruseid, keskmised 38 ja 39km/h kanti. Aga ilus oli vaadata, kuidas vahetusalas on abistajate ja võistlejate asjade üleandmise tehnika iga aasta aina paranenud. 30km/h tunnis suudetakse üle anda nii geelid banaanid kui joogipudelid. Teeninduspunktis ametliku leti ääres käisid juttu ajamas Indrek J, Salmiakki ja mõned veel. Tihedam andmine oli isiklike abistajate leeris. Teeninduspunktis ergutasin kõiki, kuid üks mees jäi silma „mühaklikkusega“, sest iga kord, kui temaga juttu ajasin, vaatas ta mulle otsa, aga mingit reaktsiooni ei järgnenud. Kodus pilte üle vaadates sain muidugi aru, miks mees midagi ei vastanud- tegemist oli Vene FV esindajaga.
Ja siis algas vihm. Alguses kerge sabin, mis läks aina hullemaks. Võistlejatele oli ainus pluss, et tuul nõrgenes, kuid veepilves sõitmine ei ole just mõnus kogemus. Kujutasin juba ette, kui „mõnus“ on jooksma minna, kui tagumikuvahe on liiva täis ja siis algab maraton.
Vihmasaju süvenedes hakkas kumme järjest minema. Tõnuke tuli viisaka inimesena teeninduspunkti oma katkise kummiga ja soovides seda korraldajatele visata, kuid viskas selle endale ümber lenksu ja sealt libises see esiratta ja kahvli vahele- natuke veel ja ta oleks saanud ka üle lenksu lennata. Sellest on ka pildimaterjal.
Ühe kivi viskaksin korraldajate kapsaaeda rattaetapil. Olen ka eelmistel aastatel seda maininud. Teeninduspunktis võiks olla keegi konkreetne selgelt arusaadav inimene (helkurvest seljas, kirjaga kohtunik , näiteks), kes on vastutav, kes oskab öelda, kes mitmendal ringil on ja mis järjestuses rajal ollakse. Lisaks peksaks kaikaga eemale rajal töllerdajad. Kui võistlejana ei suutnud hinnata, kui palju tegevust see TP organiseerimine nõuab, siis nüüd kõrvaltvaatajana arvan, et see on teostatav. Pealtvaatajatele oleks see oluliselt huvitavam ning võistlejatele ülevaatlikum. Eelnevatel aastatel sain selle ülevaate oma naiselt, kes kõigi ajad kirja pani ja selle järgi välja raalis, kes mitmendal kohal on ja mis kiirusega ringe läbib.
Enne paduvihma nägin vist esimest korda nii palju pealtvaatajaid TP ümbruses. Autode rivi oli üle 200m pikk tee ääres. Võistlus hakkab juba suuri mõõtmeid võtma.
Rattarajal nägi ka traagikat. Üks mees oli suutnud kohe alguses valusalt maad künda ning küünarnukist ja põlvest nirises verd. Sügav kummardus selle mehe meelekindluse ees, sest ta lõpetas hoolimata verest, valutavatest liigestest, igaltpoolt tulvavast veest ja väsimusest.
Mõne võistleja puhul tekkis tunne, et rattaetapile mindi konkreetse ajalise eesmärgiga, mis sellistes ilamoludes oli ebareaalne. Villu ja Citybike olid minu jaoks rattaetapi kõige üllatavamad mehed- mõlemad andsid ühtlase tempoga minna.
Ääsmäe viadukti alla olin eelmine õhtu ühe õllega meelitanud PariisisTaaramäejuureskäinud Tõnu, kes Eesti lipuga lehvitades ja meeletult oma seltskonnaga kaasa elades suutis kõigile võistlejatele naeratuse näole võluda. Tõnu, ma olen Sulle veel mõned õlled sees!
Jooksuetapil oli minu meelest parim tegelane kõigil aastatel TP telgis askeldav proua Sirje, kes oma mõnusa huumoriga on üks selle võistluse säravamaid nägusid.
Jooksurajal tegi Indrek Teppo esimese 15km juba sellise vahe sisse, et oli aru saada, et siit läheb võitja. Oma tavapärase pisut nurgelise jooksusammuga pani ta sellise kiirusega jugama, et hoia mütsi. Rainer, Alo, Villu, ja Raimo olid järgmised mehed kellele ma keskendusin, sest seal oli medalihõngu ja nende kiirus oli samuti esmaklassiline. Ühel hetkel sattus raskustesse Raimo, kes arvatavasti oli meeletu rattasõiduga endale liiga teinud. Ta läks käimisele üle ja käiski lõpuni. Villu muudkui jooksis ja jooksis ja ei ilmutanud mingeid väsimuse märke. Ja siis kui ta finišisse jõudis tuli sealt veel selline sõjahüüd, et mõni vanur võis Keilas infarkti surra. Oma parimat aega parandas see mees 50 minutit ja tasuks teine koht. Täitsa loomastunud.
Tõnuke alustas hästi, aga siis jooksis kohalikust sepikojast läbi ja lasi endale haamriga lüüa.
Emeri taanduski jooksurajal neljandale kohale, kuid rattarajal näidatud keskmine 38,8km/h on ikka võimas.
Indrek J liikus samuti oma rekordigraafikus ja tegi hea tulemuse. Salmiakki jooksu vaadates arutasime Hans Kormaniga, et kas tegemist on ikkagi veel jooksu või juba käimisega. Igal juhul olümpial oleks käimises see asi läbi läinud. Salmiakki
Citybike muudkui jätkas jooksmist, kuigi vahepeal eemaloleva pilguga. Tundub, et treeningutest on olnud kasu ja see mees võib veel järgmistel aastatel tõsiselt üllatada. Ise ennast tagumise otsa meheks nimetanud mees on muutunud esimese otsa tegijaks. Jooksurajal sai ka teisi oma mõtetes unelevaid jooksjaid äratatud ja ergutatud ja vastutasuks tuli nii mõneltki väike naeratus.
Indrek P, kellele olin „ette kirjutanud“ tulemuse, ei tunne kella, sest ületas seatud ajalimiiti 13 minutiga ja üllatas vähemasti mind ikkagi ajaga 10:53. Loodan, et kodus tehakse talle see kella asi selgeks.
Ülejäänud algusaastate tegijad peaaegu kõik parandasid oma isiklikku rekordit.
Andrus küll vajus ära ja Tõnuke ikkagi ei parandanud oma tippmarki nagu lootsin. Ja kurat selle eestlasliku tagasihoidlikkuse eest tuleks teil mehed rataste kodarad kõveraks peksta ja nõgestega vitsa anda. Eriti Urmas, kes nägi mind TP-s aga suud ei olnud peas, et Tom anna mulle kilekat, või Alfonze, et kas keegi saaks mulle midagi sooja peale tuua. Mul oli autos riideladu, sest erinevate ilmateadete järgi olin valmis paduvihmaks ja 20 kraadiseks lõõskavaks päikeseks. Kodust oleksin saanud teile veel midagi tuua.
Kiituseks tahaks kindlasti öelda, et teadustaja oli super. See mees on oma eluajal juba legend. 12 tundi jutti sellist faktipõhist juttu ajada on märkimisväärne. Iga võistleja kohta midagi mainida, eelmiste aastate või teiste võistluste tulemusi vuristada on anne.
Kui eelnevatel aastatel ei osanud enam midagi raja ääres tahta, siis see aasta oli ikkagi midagi paremaks tehtud- rada ja erinevad alad olid paremini märgistatud. Aiad, lindid jms. Kuigi jällegi üks hapu viinamari- Keilas oli puudu kaks abistajat: üks haigla juurest keerates vasakule rulliraja suunas, sest sealt joosti väga erineva nurga lõikamise tehnikaga ja teine enne TP-d, kes oleks liiklust reguleerinud. Selle ülesande võtsid enda kanda vabatahtlikud abistajad, kes peatasid autosid ja andsid neile märku, millal võib sõita.
Hoolimata kriitikast palun mind järgmise aasta võistlusele kirja panna.
, kui tõesti muidu liikuma ei saa.
