Põhimõtteliselt nõus - süüa-juua tasub.
Mõned asjad siiski vaidlustaks:
Süsivesikute laadimine enne võistlust - minu kogemusel tarbetu tegevus, sest tavapärasest erinev menüü tekitab kehale stressi, mille tulemuseks on enne võistlust kehv uni, sassis kõht ja vaim. Pigem igapäevaselt süsivesikutele mõistlikult rõhku panna.
Sporditoitu-joogilembus - keskmisel liigutajal pole vaja seda kraami tarbida. Piisab tavatoidust-joogist. Ka võistlusel. Spordijoogi saab asendada mahla või näiteks kookosveega (mis mineraalide poolest paljudele spordijookidelegi silmad ette teeb, lisaks esinevad need seal loomulikul kujul). Batoonidele-geelidele aga pakuvad asendust kuivatatud puuviljad - datlid, viigimarjad jne.
Kuidas see menüü võimalik on ja kuidas end 8 tundi pikal rattasõidul ära toita, sellest üks nägemus
siit blogipostitusest.
Mulle jääb artiklist mulje, et toit on oluline vaid tulemuse saavutamisel. Et geeliga pigistan veel viimase jõuvaru välja. Samas võtab keha selle pigistamise, stimuleerimise millegi arvelt.
Sporditoidu asemel kasutan aastaid toidukraami, mis on loomulikul kujul - vaba keemiast ning looduslik. See on lihtsamini ja kergemini seeditav (ehk üks stressor vähem) ning vajalikud ained kergemini omastatavad. Sellejuures on tore avastus, et energiat jagub ka koormuse järgsel õhtul, mitte ei pea laibana diivanisse vajuma.