Rothi täispikk triatlon: põrgukuumus ja 226 kilomeetrit

Läti külavõistlusest TDF-ni
ToomasL
Rattur
Postitusi: 167
Liitunud: 29. 05. 2006. 18:45

Rothi täispikk triatlon: põrgukuumus ja 226 kilomeetrit

PostitusPostitas ToomasL » 07. 08. 2014. 23:08

Eelmine aasta sai otsustatud, et enne kui ketsid varna riputan, teeks välismaal ka ühe täispika. Treeneri ja trennikaaslastega koos osutus valituks Challenge Roth Ironman Saksamaal. Tegemist oli juubelivõistlusega- 30 aastat triatloni Rothis. Ühe suurima ja kuulsaima võistlusega Euroopas. Sügisel hakkasin veelgi tõsisemalt valmistuma. Ettevalmistus läks suurepäraselt ja 13.07.2014 hakkasime perega Rothi poole vurama. Eesmärgiks oli üks korralik võistlus teha ja püstitada uus isiklik rekord.
Kohapealne melu oli ikka vägev. Igalpool sildid: tere tulemast triatleedid. Registreerimisel selgus, et olin maha unustanud oma litsentsi. Õnneks aitas välja minu kõigile tuntud treener, kes kinnitas, et ma tõesti olen ETL liige.
Registreerimisel sain seljakoti, mis sisaldas paari kilo jagu makulatuuri võistluse, piirkonna ja expol pakutava kauba kohta. Lisaks numbrid jm vajalik nodi.
Juba registreerimistelgis olles tundsin, kuidas kuumuse käes tahaks pildi tasku panna. Temperatuur püsis 28-30 kraadi ümber. Mina, kes ma kuuma ei talu, oli see juba piin. Tavaliselt, kui temperatuur on üle 25, siis ei taha ma enam toast välja minna, sest mul hakkab pea jubedalt valutama. Ilmateade ei olnud võistluspäevaks rõõmustav: erinevad ennustajad pakkusid 29-31 kraadi ning tuulevaikust.
Päev enne võistlust tuli ära anda ratas ja jooksuvarustus. Võistlejate ja pealtvaatajate jaoks oli avatud parkla, mis pidi mahutama 15 000 autot. Parklast stardikohani oli natuke üle 1km maad ja meeletu rahvamass liikus nagu palverändurite hordid Meka suunas. See oli tõeline palverännak. Varustuse kontroll oli põhjalik: ratas vaadati üle, kiivri rihm kontrolliti üle ja vaadati ega kiiver katki ei ole. T1 alas õppisin pähe ka oma liikumisteekonna veest rattani, et rohkem, kui 4000 ratta seas enda oma üles leida.
20.07.14 kell 4 oli äratus. Pere jäi edasi magama ja mina asusin teele oma Meka poole. Paar km enne stardikohta kohtusin trennikaaslastega ja sõin oma tavapärase võistluseelse hommikusöögi- jogurt müsliga. Peale seda bussi ja stardikohta. Rehvides rõhk õigeks ja kalipso selga. Stardis nägin härdas meeleolus startijaid, kes nutsid õnnest, et neil on õnnestunud sellise vägeva võistluse starti saada, oli ka neid, kes olid näost valged ja klaasistunud silmadega ning hirmunud nägudega. Eks omalgi oli pühalik tunne- kas kõik või mitte midagi. Nüüd tuleb ainult panna ja kannatada.
Kell 6.30 startisin eliidi grupis koos 300 sõgedaga. Ujumise esimesed 300m oli korralik võitlus: sain paar päris korralikku kolakat näkku ja makku, kuid olin ennast selliseks võitluseks spetsiaalselt Eesti võistlustel harjutanud- tegin väga agressiivseid starte, et mitte põnnama lüüa. Peale 300m võitlust rahuneti maha ning sai korralikult ujuda. Kuskil 2,8.km-l jäin grupist maha koos ühe teise tüübiga. Ujusin tal ilusasti jalgades ja mõtlesin möödumise peale, kuna tempo tundus langevat. Kui pea veest välja tõstsin ja vaatasin kaugel teised on, siis oli vahe juba 25m ning teadsin, et ilma ennast tapmata ma järgi ei jõuaks. Tõstsin mõõdukalt tempot. Ujumisega jäin väga rahule- aeg 59min oli minuti jagu parem, kui planeerisin. T1 oli peaaegu ideaalne va see, et kiivri üks detail kukkus kaks korda küljest ja pidin kiivrit kaks korda pähe panema.
Rattasõidu algus oli tavapärane- tõstsin tasapisi tempot ja siis hakkasin ühtlase kiirusega 36km/h sõitma. Jõin vaheldumisi vett ja spordijooki ja iga kord, kui vett jõin, läigatasin seda ka seljale ja rinnale, et ennast jahutada. Kuulsat Solarerbergi tõusu oli vägev sõita- rahvamass täitis kogu tee ja viimasel hetkel astuti eest ära. Tour de France on selle kõrval ikka lahja. Rattasõidu 130.km sain krambid vasakusse nelipea lihasesse- see oli esimene hoiatus kuumusest. Peale krampe lasin kiirust pisut alla ja kerisin rohkem, et lihaseid lõdvestada. Rattasõiduga jäin rahule. Krampide nahka läks kuskil 5min, kuid see oli väike kaotus. Rattasõidu aeg 5:03. Raja kohta tuli 1000 tõusumeetrit. Oli paar korraliku serpentiini, mida olin õnneks paar päeva varem treeninud ja teadsin, mis kiirusega suudan neid sõita. Minimaalne kiirus oli 15km/h ühel pikal tõusul ja maksimaalne 72km/h. Vahetusala läks väga kiirelt- abilised rebisid ratta käest, aitasid asjad kotist välja ning juba ma jooksin. Enne jõudsin mind abistanud prouale ka ühe kalli teha.
Jooksu alguse esimesed 2km jooksin tempos 4:15, siis hakkas tempo pisut langema ja jätkasin 4:25-4:40 tempoga. Kuskil 10.km lasin tempo 4:50-5:00 peale, sest kuumusest hakkas pea jubedalt valutama ja vasak säär hakkas krambitama. 15km läks juba väga raskeks. Enne joogipunkti kuulsin oma pooleldi lukus kõrvadega, et huvitav- keegi karjub eesti keeles midagi, siis jõudis kohale, et see on väga tuttav hääl. Seejärel jõudis kohale, et see on mu oma naine, kes jooksis mu kõrval ja karjus, et joo ka midagi 8) . Siis läksid kõrvad lukust lahti ja hakkasin jälle kuulma. Jäin esimest korda joogipunktis seisma ja jõin rahulikult ning puhastasin tossud neisse kogunenud kividest. Jooks oli suuremalt jaolt kruusal ja pikki Maini ja Doonau kanalit. Teadsin, et õhk on kuskil 30 kraadi ringis, kuid vesi kanalis on ainult 21 kraadi. Päike lõõskas lagipähe ja taevas ei olnud ainsamatki pilve. Ma ei tea, kui mitukümmend korda käis peast läbi mõte, et ma hüppan sinna vette ja jahutan ennast. 20.km sain aru, et isikliku rekordi tegemine jääb unistuseks, sest olukord läks aina hullemaks- tempot tõsta ei saanud, sest siis hakkasid sääred krambitama ja peas tagus nii meeletult, et oli kogu aeg kange tahtmine jääd pea peale panna, kuid seda millegipärast ei pakutud. Keel kleepus suu lakke, kuigi jõin igas joogipunktis, mis oli iga 2-3km järel. Sõin ära kolm soolakapslit jooksu ajal ja kaks tükki rattasõidu ajal. Küladest läbi joostes suutsin silmad kinni öelda, millal ma jooksen majade vahel ja millal aedade vahel. Majade vahel oli tunne nagu oleks kuuma triikraua näo juurde tõstnud- niiviisi õhkas kuuma maja seintest. Raja ääres nägin mitmeid, kes olid kuumarabanduse saanud ja vedelesid maas. Kaks korda jäin seisma, kuna kedagi teist läheduses ei olnud ja tundsin huvi lamaja tervise vastu. Kuna suudeti öelda oma nimi ja number, siis jätsin nad vedelema, kuid juhtisin pealtvaatajate tähelepanu eemal lamajatele.
Eeldasin, et sellise tempoga kulgemisel joostakse must varsti lihtsalt üle, kuid jooksjate horde ei olnud kuskil. 31.km joogipunktis, mis oli ainsana metsa vahel varjus, istusin 7min pingil ja jahutasin ennast külma veega. Selle ajaga möödus minust paarkümmend võistlejat, kuid mul oli täielik apaatsus oma koha ja aja suhtes. Siis tuli uuesti eluvaim sisse ja hakkasin jälle jooksma. Tempo oli küll 5:00-5:25 km kohta, kuid see oli ikkagi jooks. Finiši eel mõõdus minust üks meeskonna jooksja. Kui tavaliselt ma naljalt kedagi enne finišit mööda ei lase, siis sedakorda oli ainus soov, et suudaks vaid joostes lõpetada. Lapse käest sain finišikoridoris Eesti lipu ja sellega lehvitades ma ka finišeerisin. Aeg 10:03 ja koht 170. Jooksu aeg 3:56.
Peale finišit sain ca 45min massaaži, kuna huvilisi oli vähe ja massööre liiga palju. Peale seda võtsin 10min jääkülma duši, mis tõi uuesti eluvaimu sisse. Jõin peale finišit tunni jooksul ca 2 liitri erinevaid vedelikke. Vahepeal jooksid ringi kanderaamidega meedikud, sest hakkasid saabuma need, kes suutsid ennast pildituks joosta. Paljud kukkusid kokku duši all, mõni kohe finišijoont ületades. Hiljem kuulsin, et erinevatel põhjustel käis meditsiinitelgist läbi üle 400 võistleja, so ca 10% võistlejatest. Meditsiini töötajate käest kuulsin, et temperatuur oli päeval 33 kraadi varjus. Sellise temperatuuriga leban ma kodus tavaliselt põrandal ja ahmin seda vähest õhku, mis veel alles on. Telk, kuhu võistlejad suunati, täitus tasapisi kurnatud kehadega ning siis märkasin ka Saksa ordnungit- rahva seas liikusid inimesed, kelle ülesanne oli tuvastada ega mõnel võistlejal paha ei ole. Kui inimene ei suutnud vastata või ajas seosetut juttu või sodi suust välja, siis talutati ta kiiresti tilgutite alla. Meditsiinitelk oli jaotatud prioriteetide järgi aladeks- eraldi kardina taga hingamisaparaatide all olevad kriitilised ja siis A-st G-ni erineva seisundiga patsiendid. Erinevalt oma esimesest täispikast ma meditsiini abi ei vajanud- tunne oli üllatavalt hea. Järgmine hommik suutsin täitsa iseiseisvalt liikuda ja ennast ise riidesse panna. Ainsad, mis andsid teada tugevast pingutusest oli verine kalipso vorp kaelal ja meeletu söögiisu.
Kokkuvõttes võib öelda, et oli suurepäraselt korraldatud võistlus, kus igale detailile oli tähelepanu pööratud.

indrek42
Rattur
Postitusi: 12
Liitunud: 17. 06. 2014. 19:12

Re: Rothi täispikk triatlon: põrgukuumus ja 226 kilomeetrit

PostitusPostitas indrek42 » 08. 08. 2014. 19:48

...ma kiidan ja toon eeskujuks kedagi ikka v.v harva,aga sina Tom oled number ÜKS.Sellises armetus kehas peab olema SUUR süda,mis sind edasi veab.Ma vist olen sinusse armunud....

Kasutaja avatar
kapuuts
Rattur
Postitusi: 314
Liitunud: 25. 07. 2011. 10:17

Re: Rothi täispikk triatlon: põrgukuumus ja 226 kilomeetrit

PostitusPostitas kapuuts » 09. 08. 2014. 07:13

Respekt! Kindlasti kogemus omaette.

martin80
Rattur
Postitusi: 214
Liitunud: 29. 01. 2011. 18:01

Re: Rothi täispikk triatlon: põrgukuumus ja 226 kilomeetrit

PostitusPostitas martin80 » 09. 08. 2014. 10:29

väga hea lugemine, finisiks, oli ketsid varna jutt ununenud, respect!

Kasutaja avatar
Salmiakki
Rattur
Postitusi: 302
Liitunud: 10. 04. 2009. 10:46

Re: Rothi täispikk triatlon: põrgukuumus ja 226 kilomeetrit

PostitusPostitas Salmiakki » 14. 08. 2014. 09:00

Sellise kuumaga joosta on ikka täitsa kuul pähe, eriti veel maratoni, ainult väga kõvad sportlased saavad omale sellist asja lubada. Kas aeg 10:03 on isiklik rekord?
Tänud huvitava kokkuvõtte eest ja edu järgmistel Ironmanidel.

ToomasL
Rattur
Postitusi: 167
Liitunud: 29. 05. 2006. 18:45

Re: Rothi täispikk triatlon: põrgukuumus ja 226 kilomeetrit

PostitusPostitas ToomasL » 16. 08. 2014. 07:52

Rothis ei tulnud oodatud rekordit. Kõrbesin, sõna otseses mõttes, oma nõrgimal alal- jooksus. Isiklik rekord on aastast 2013 Eesti täispikalt- 9:56.


Mine “Võistlused mujal”

Kes hetkel foorumit kasutavad

Foorumit vaatavad: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist